Teenisid õpetaja Kalle Kadakas, orelil Marta Kivik, Kammerkoor "Rõõm", Heli Tenno juhatusel, kitarril Illar Tenno, flöödil Jessica, Nilson, klaveril Asta Ballstadt.
Tänases pea multikosmoses elades on oi-kui-südamesoe tunnetada seda, mis sündis Vana-Andrese koguduse leeripäeval, mis toimus nagu alati traditsioonililselt esimesel juuni pühapäeval. Helideta poleks see toimunud Helideta. Neid kaks:
Oi! olid Helid, helisid korda kaks: esimene Kopti, tähtsam leerinoortele, kuna ta oli leeriõpetaja, kes õp Kalle Kadaka õpetamisi vajadusel tõlkis inglise keelde. Tänu sulle, Heli Kopti!
Õpetaja Kalle Kadakas on vilunud: jutluses tasakaal oli paigas. Siiski, keskendumine oli piiblitekstile. Nagu ikka. Lühidalt kes, tahab jutlust uuesti üle kuulata? Seda tehes lähenes õpetaja Laatsaruse õppetunnile; pigem isegi kes peaks olema Aabrama süles?
Vist me kõik?
Seda aga teadmata me ei saa aru miks me käisime omal ajal leeritunnis; kuidas tänased Vana-Andrese leerinoored said õppust? Huumorita pole elul mõtet. Huumor; õigemini naljasoon, lisas õp jutlusele väga palju juurde. Õpetaja seletas kahe olulise anekdoodi taustal, miks elu Jumalaga on ainus valik. Jumalata pole elu; Jumalaga on. See oli ka leerilastele kaasa antud sõnum: olete nüüd Vana-Andrese kogudusse vastu võetud. Andke ka tulevikus tagasi. See oli tagasihoidlik soov kantslist.
Kui Laatsarus leidis enese Aabrama süles, kus on lootust ja jõudu, siis ehk seda Vana-Andrese kogudus tunnetab samuti. Selleks on eriti hetkel vajadust.