Jumalateenistus algas protsessiooniga dr. R. Toi orelihelide saatel — kõlas R. Wagneri „Palverändajate koor“. Sisenesid 15 leerilast õpetajate Andres Tauli ja Mart Jaansoni juhtimisel. Peale alguslaulu (Issand, mu Jumal, Sind tahame kiita…) ja algliturgia pidas õp. dr. Taul sütitava kõne leerilastele, lähtudes teadmisest, et pühakirja alusel on kõik leerilapsed Jumala püha tempel.
Cantate Domino koor koos leerilastega esitas Rosemarie Lindau juhatusel Mart Jaansoni helitöö „Mida tahab Jumal meilt“. Saatemuusika: Kalev Nisbet — kitarr, Roland Campbell — trompet, Tiina Hiis — tenorsaksofon ja klaveril helilooja isiklikult. Lisaks sellele kuulsime muusikalises osas leerilastelt Irish Sloane'i „Be Thou My Vision“, saatsid Keila Kopvillem vioolal, Sandra Vanaselja flöödil ja Mart Jaanson klaveril. Lisaks laulis Lindaude ansambel Antonio Vivaldi „Gloria in excelsis Deo“.
Jutlustas õp Mart Jaanson, võttes aluseks Jh 16, 20–22, kus räägitakse uue elu sünnist. Uue elu sünd on vist parim näide Jumala õnnistusest inimesele. Selle toovad pühakirjas esile just mehed, ehkki nad pole seda bioloogilistel põhjustel ise kogenud (VT prohvetid ja UT apostlid — ning Jeesus ise), ütles õp Jaanson. Ap. Pauluse järgi me teame, et kogu loodus ägab üheskoos sünnitusvaludes tänini. Kogu inimese elu on murelik. Maailm püüab inimese elu parandada teaduse ja tehnika arendamisega. Kirik aga näeb kannatusi nagu naine, kes kannatab lapse ootel. Miski pole juhuslik. Valude põhjus on uus elu, mis valude tagajärjena sünnib — igavene elu Jumala juures. Kirikut on alati peetud kaitseks maailma ohtude eest. Keskajal usuti, et kes jõudis tagaajajate eest kirikuhoonesse põgeneda, oli pääsenud. Kuid tihtipeale näeme, et ka kirikutes ei ole kõik ideaalne. Omavahelised suhted on vahel isegi hullemad kui kirikuvõõrastel inimestel. Kuid kirikus tuleb esile, mis ei kao. See on Jumala arm Jeesuses Kristuses. See on kalju, millele Kristuse kirik toetub.
Täna on õnnelik päev. Viisteist noort leerilast ja palju rõõmsat rahvast. Kevad on käes, loodus õitseb. Kuid mitte ainult sellepärast, vaid et Jeesus on meie juures — ta on meid kutsunud. Jeesus lisab: „Teid kurvastatakse, kuid teie kurbus muutub rõõmuks“. See rõõm on maailma rõõmust erinev, sest seda ei võeta meilt, lõpetas õpetaja.
Peale armulaua jagamist ja lõpuliturgiat lahkusid noored koguduse liikmed orelihelide saatel aeglaselt pühakojast. Aeglaselt seetõttu, et pinkidel ja väljas ootasid omaksed ja sõbrad lilledega. Leerilaste süled täitusid õitega, nii et mõni papa pidi aitama lillekoormat kanda. Teekond viis edasi mitmesugustesse paikadesse, et tähistada täisealiseks saamist. Saadi uued pikad püksid (poistele), nii kui öeldi meil vanal „hääl ajal“. Õnn kaasa kõigile sellel rännakul.
