Edward Alexander: Madu ja mesilased. Tõlkinud Aulis Leif Erikson. Kirjastus Kupar ja Odamees OÜ, 304 lk.
Selle teose motosildiks on väga tabavalt valitud armeenia vanasõna: mürkmadu imeb mürki ning mesilind mett ühest ja samast lillest. Autor on 1920. aastal New Yorgis sündinud armeenlane, kes oma juurtele truuks jäänuna valdab armeenia keelt ja tunneb sügavat huvi oma vanemate sünnimaa kultuuri vastu. Kõrgema ajakirjanduskooli lõpetanuna teenis ta Teise maailmasõja ajal Euroopa sõjarindel psühholoogilise sõjapidamise eksperdina. Hiljem oli ta Ameerika Hääle juures arrmeeniakeelsete saadete juht ja 1958. aastal kutsuti ta USA Välisministeeriumi teenistusse, kus täitis kohuseid Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa poliitika spetsialistina. Diplomaatiline teenistus viis ta paarikümne aasta vältel Lääne Berliini, Budapesti, Moskvasse ja Ateenasse ning lõpuks Ida-Berliini. Sellele lisandub mõnepäevane eraviisiline vahepõige Armeeniasse 1967. aastal.
Nagu iga diplomaatiline töötaja, kohtab autor lugematul hulgal teiste rahvaste diplomaate ja ametnikke ning kultuuritegelasi. Tema eriline huvi on aga loomulikult sõlmida kontakte oma armeenlastest rahvuskaaslastega, keda ta siin-seal kohtab, nagu näiteks helilooja Aram Hatshaturjani, kes oli dirigendina Ida-Berliini külastamas. Nende põgusat, kuid südamlikku kohtumist varjutab Nõukogude Liidu „diplomaatide“ alatine lähedus ja halvastivarjatud umbusk, kuuldes nende armeeniakeelset kõnelust.
Jutustuse sündmustik läheb põnevaks, kui autor tutvub ühe Nõukogude diplomaadiga ja sellelt küsib, kas Nõukogude saatkonnas töötab ka armeenlasi. Viimane mainib üht armeenlasest „äriagenti“, kes temaga meeleldi kohtuks. See võtabki temaga kontakti ning alustab üliagaralt suhtlemist näiliselt rahvuslikul pinnal, kuid peagi ilmneb ta „äri“ tõeline iseloom, nii nagu tutvuse sobitajast hiljem selgub, et tegu polnud mitte Nõukogude saatkonna teise sekretäriga Ida-Berliinis, vaid KGB ülemaga Lääne Euroopas.
Autori ellu astub Rafael Agajani nimeline isik, kes viibib Ida-Berliinis kogu oma perega, nii nagu autor Lääne-Berliinis. Kui sidemed jõuavad perekondlikule pinnale, selgub, et Agajani kolmest lapsest on neil kaasas siiski ainult kaks. Kolmas, kelle nime mainimisel ta sümpaatne abikaasa varjamatult südamepõhjast ohkab, on Nõukogude Liidus, ilmselt pantvangina.
Järgnevas aastatepikkuses kassi-hiire mängus kahe samast rahvusest, kuid eri riigi kodaniku vahel, ei ole meie põgenikutaustaga lugejale midagi uut. Ometi on huvitav jälgida, millise visadusega kootakse võrku, millesse Ameerika diplomaat kord kinni peab jääma. Samaaegselt on lõbustav näha, millise kohmakusega varjatakse võrguvedaja tõelist ülesannet. Esineb ka üllatusmomente. Kui autori ülesanded Lääne-Berliinis hakkavad lõpule jõudma, muutub Nõukogude armeenlane agressiivsemaks ja asub missiooni nurjumise hirmus lausrünnakule. Ühel järjekordsel kohtumisel Ida-Berliinis sõidutatakse USA diplomaat ootamatult linnast kaugele välja kõrvalisse maakohta järve äärde liha grillima, mille juures teda püütakse halvastimaskeeritud altkäemaksuga ära osta. Kui see ebaõnnestub, siis on tagasiteel varuks uus üllatus. Agajani truu venelasest autojuht Ivan, kes armeenia keelt ei valda, palub alandlikult luba ameeriklasele mõned küsimused esitada, mille juures Agajan suuremeelselt tõlgina tegutseb. Autojuht osutub ootamatult nii intelligentseks vestlejaks ja osavaks küsitlejaks, et autorile tahtmatult selgeks saab oma kahe kaaslase tõeline alluvusvahekord.
Agajani katsed autorit spiooniks värvata jooksevad liiva, kuid mõjuvad viimase hingeelule siiski häirivalt. Aastaid hiljem, kui ta viibib oma uuel töökohal Budapestis, kohtab ta üht noort armeenlasest kunstikriitikut, kelles avastab tõelise Armeenia rahvuslase ja kellega ta kiiresti sõbruneb. Ta otsustab koos abikaasaga külastada oma esivanemate maad ja sooritabki mõnepäevase reisi Jerevani. Seal kohtub ta paljude rahvuslikult mõtlevate vaimuinimestega ja veedab nende seltsis unustamatuid tunde. Kuid viimasel õhtul enne lahkumist saab ta tungiva ähvardusvarjuga telefonilise kohtamiskutse Lenini kuju taha väljakule, mille ta otsustab vastu võtta. Seal kohtub ta südaööl tundmatuks jääda eelistava rahvuskaaslasega, kes talle ta armeenia juuri meelde tuletab ja manitseb „väärikate moodustega“ patrioodina käituma. Ühtlasi kinnitab, et kogu Jerevanis viibimise ajal on jälgitud iga ta liigutust.
Alexandrite abielupaar pääseb Jerevanist õnnelikult tagasi Budapesti ja mõneks ajaks on neil punastest peibutajatest rahu, kuid Rafael Agajani ülesanne ootab endiselt täitmist. Veel ilmub ta kahel korral autori ellu. Esimene kord on Washingtonis, kuhu ta on saabunud konsulaarametnikuna ja muidugi otsib kohe üles oma rahvuskaaslasest sõbra. Nüüd räägivad mõlemad mehed juba selget keelt, tundes täpselt teineteise meelsust. Ja hulk aastaid hiljem tuleb kohtumine Ida-Berliinis, kus esitatakse viimane küsimus: "Edward, oled sa järele mõelnud?"
Ei, Edward Alexander ei ole järele mõelnud, kuid ta on mõelnud palju oma rahvuskaaslastele, kelledest ta on määratud lahus elama. Ta on kohanud ja õppinud tundma nii mürkmadu kui mesilasi, kes tiirlevad armeenia rahvuslike lilleõite ümber. Nüüd, kus ta elamused on raamatukaante vahele surutud ja eesti keelde tõlgitud, võiksime meiegi mõelda oma lootusrikkalt sinetavale rukkilillele. On sellegi juures luuranud rästikuid, enam aga siiski hoolsaid mesilinde.
Lehekülgi KGB kroonikast
Kultuur
TRENDING
