Inimene harjub olemasolevaga — „ei ole midagi ütelda“, on kiidusõnad. Ainult nurisemise väärilised teenivad tähelepanu. Eesti Elu tuli turule umbes aasta ja veerand tagasi. Sündimise eelpäevadel rääkisime/kirjutasime oodatust üht-teist: kas ta ikka meile kõike pakub, millega harjunud oleme? Allakirjutaja pidi jälle, nagu varasemategi ettevõtmiste puhul, julgustavaid sõnu ütlema ja isegi lubadusi lausuma (nagu ma paremini teaksin kui teised, ei olnud ma ju ajakirjandusega kunagi varem tegelnud). Olen lugejana toimetajate tarkusi ja talitajate tublidust imetlenud. Nägin aga väliseesti ajakirjanduse kiire lõpu lähenemist lihtsas peast-rehkendatud arvude summas. Nägin ka, et ükski väliseesti ajaleht ei ole alustatud/asutatud ajakirjanike poolt. (Meil oli isegi sõnasõda T.N-ga: „Kas lõpu algus on järelkasvu olematus või tegemise tasumatus?“).
Eesti Elu on nüüd meie lugejaskonna poolt omaks võetud, oleme olemasolevaks saanud — ei ole midagi ütelda! Siiski on ka tegijatest targemaid: eriti vastupeegelduses materjalidele, mida ühiskonna kitsad huviringid korduvalt pakuvad. Lugejaskonna soovid ulatuvad ühest äärmusest teise. Igaüks suhtub oma tegemistesse täie tõsidusega — esilehekülje ruumi õigusega. Kohandamine/lühendamine on ühiskondlik kuritegu.
Ajaleht on aja leht, pilt meist endist (keegi ei taha veel pildi pealt ära jääda); oleme oma tegemiste/toimetuste üle üliuhked — või mures (?). Kas kirjatükk ajaviitetegevusest ei tule vahel pikem kui pidu oli? Kas ei peaks ruumi säästma asjalikumateks arutlusteks? Püsivamat pajatama? Koduküla kajast pealinna päevalehe poole! Meie osatähtsus Välis-Eestis küsib seda!
Arvan, et peame andma toimetajatetoale suuremad õigused ja julgust. Nemad on ikka kõige teadlikumad üldisest vastukajast ja oskavad trükitu tasakaalustada. Lugejal on aga alati abiks veel valikuvõimalus.
Eesti Elu alustas oma tööd kapitalita. Võtsime eelkäijatelt üle tellijate nimekirjad, mitte kõik ettetellimisteks laekunud raha (mõlemad müüjad küsisid rohkem kui kahekordset makstud summat), kujundasime lehele uue näo ja teabevõrgule elektroonika ja graafika. Läksime võrku! Koliti poolteist korda. Seati ennast sisse uutesse ruumidesse. Aidati lõpetada eelkäijate tegevust. Palgad tõusid võrreldavale tasemele — ja lõpetasime esimese majandusaasta tõhusa puudujäägiga — $65K. Nii see pidigi olema, sest väljaarvatud palgatõusud, olid kõik eelpoolnimetatud kulutused ühekordsed. Kui oleksime need esimese aasta sissetulekutest katnud, istuksime lausa rahaallika kaldal. Tegelikult olid Eesti Elu paberiväljaande tulud ja kulud tasakaalus. Teabevõrgu tegemine tulu ei too. Teame aga, et ainult ühe kuu jooksul, jaanuaris, külastas E.E. võrguekraani üle 3600 uudistaja, mitmed korduvalt. Keegi pidi selle akna avama — ja sulgeda seda ei tohi!
Esimese aasta kõkkuvõtted julgustavad/lubavad (ettevaatlikult) „vanas vaimus“ edasi töötada. Argielust loeme (kahjuks) harva. Meie elav ühiskondlik tegevus tõestab püsivat elujõudu, kuid kirjapandult võib see tunduda korduvana. Selline küllus viib meid paratamatult, nagu elus ikka, kolmandale küljele, kus peame välja töötama kulude ja tulude tasakaalu!
Head Eesti Elu lugemist ja võrguvaatamist soovib
ELMAR TAMPÕLD
Lehel on kolm külge!
Arvamus
TRENDING
