Eesti Elu on nüüd meie lugejaskonna poolt omaks võetud, oleme olemasolevaks saanud — ei ole midagi ütelda! Siiski on ka tegijatest targemaid: eriti vastupeegelduses materjalidele, mida ühiskonna kitsad huviringid korduvalt pakuvad. Lugejaskonna soovid ulatuvad ühest äärmusest teise. Igaüks suhtub oma tegemistesse täie tõsidusega — esilehekülje ruumi õigusega. Kohandamine/lühendamine on ühiskondlik kuritegu.
Ajaleht on aja leht, pilt meist endist (keegi ei taha veel pildi pealt ära jääda); oleme oma tegemiste/toimetuste üle üliuhked — või mures (?). Kas kirjatükk ajaviitetegevusest ei tule vahel pikem kui pidu oli? Kas ei peaks ruumi säästma asjalikumateks arutlusteks? Püsivamat pajatama? Koduküla kajast pealinna päevalehe poole! Meie osatähtsus Välis-Eestis küsib seda!
Arvan, et peame andma toimetajatetoale suuremad õigused ja julgust. Nemad on ikka kõige teadlikumad üldisest vastukajast ja oskavad trükitu tasakaalustada. Lugejal on aga alati abiks veel valikuvõimalus.
Eesti Elu alustas oma tööd kapitalita. Võtsime eelkäijatelt üle tellijate nimekirjad, mitte kõik ettetellimisteks laekunud raha (mõlemad müüjad küsisid rohkem kui kahekordset makstud summat), kujundasime lehele uue näo ja teabevõrgule elektroonika ja graafika. Läksime võrku! Koliti poolteist korda. Seati ennast sisse uutesse ruumidesse. Aidati lõpetada eelkäijate tegevust. Palgad tõusid võrreldavale tasemele — ja lõpetasime esimese majandusaasta tõhusa puudujäägiga — $65K. Nii see pidigi olema, sest väljaarvatud palgatõusud, olid kõik eelpoolnimetatud kulutused ühekordsed. Kui oleksime need esimese aasta sissetulekutest katnud, istuksime lausa rahaallika kaldal. Tegelikult olid Eesti Elu paberiväljaande tulud ja kulud tasakaalus. Teabevõrgu tegemine tulu ei too. Teame aga, et ainult ühe kuu jooksul, jaanuaris, külastas E.E. võrguekraani üle 3600 uudistaja, mitmed korduvalt. Keegi pidi selle akna avama — ja sulgeda seda ei tohi!
Head Eesti Elu lugemist ja võrguvaatamist soovib
ELMAR TAMPÕLD