Ei ole kunagi õiget sotti saanud, kust tuleb sõna leheneeger eesti keelde, kuid ajakirjanduse valdkonnas see esineb ja seda kasutati igapäevases toimetusetöö kõnepruugis enne II maailmasõda; võibolla ka praegu kodumaal.
Nagu mäletan, käis väljend rohkem noore, uudistejahti pidava reporteri, mitte aga juhtkirju kirjutava toimetaja kohta. Võimalik, et reporteri tööd seostati kunagi Aafrika ja selle elanikkonna orjatööga. Igal juhul esineb sõna leheneeger ka mõni aasta tagasi ilmunud „Eesti Õigekeelsuse Sõnaraamatus“.
Olin eelmise Eesti Vabariigi lõpupäevil üks sellistest leheneegritest väikese, kaks korda nädalas ilmunud provintsilehe Lääne Elu juures Haapsalus. Minu lühikesele lehemehekarjäärile tegi lõpu N. Liidu ja hilisem Saksa okupatsioon. Ajaleht suleti. Nüüd ilmub aga leht taas oma endise nime all, tuues uudiseid kodust ja laiast maailmast kokkukuivanud Lääne maakonnale. Viimase koosseisu kuulunud Hiiu saar on saanud iseseisvaks maakonnaks, samuti on eraldatud suur piirkond Rapla maakonnale. Teatavasti on Eesti maakondade arv nüüd endise 11 asemel 15. Hiiumaal ilmus oma ajaleht Hiiu Teataja, mis oli Lääne Elu „saba“ ja mida trükiti Haapsalus. Selle toimetajaks oli torontolastele tuntud ajakirjanik, Hiiumaal kooliõpetajana töötanud Heino Jõe.
Lääne Elu väljaandjaks oli raamatukaupmees Tamverk. Hiljem müüdi leht põllumeestele. Toimetajad tulid tavaliselt pealinnast, kuid ka oma maakonna „poisid“ kohalikust Läänemaa Ühisgümnaasiumist — Juhan Kokla, Martin Kuldkepp ja Heino Jõe — olid toimetusetööga seotud.
Teistest provintsilehtedest tulevad meelde Pärnumaa Teataja Pärnus, Tartumaa Teataja Tartus, Virumaa Teataja Rakveres, Lõuna-Eesti Valgas, Põhja Kodu Narvas, Sakala Viljandis, Meie Maa Kuressaares. Oli veel teisigi. Mõnes maakonnas ilmus kaks lehte. Üleriiklikest ajalehtedest olid tuntumad Päevaleht, Postimees ja Vaba Maa. 1930.a. ilmus Eestis 276 ajalehte ja ajakirja. Iseseisvusaja lõpuaastail nende arv siiski ühel või teisel põhjusel vähenes.
Suuremad ajalehed moderniseerisid oma trükikodasid. Alustati värvitrükiga. Päevalehtedel olid korrespondendid teistes linnades ja välismaal. Suursündmuste puhul saadeti toimetuse esindajad kohale, ka väljapoole riiki. Nii näiteks kattis eesti press väga hästi 1936.a. olümpiamänge Berliinis. Olümpiauudised ja võistluste tagajärjed olid igapäevaseks kõneaineks ka suvituslinnas Haapsalus jm. Eestis. Ajalehed said ka uudiseid Eesti Telegraafi Agentuurilt /ETA/.
Maapiirkondades olid nii suur- kui provintsilehtedel oma kirjasaatjad, kes kogusid kohalikke uudiseid ja saatsid need posti teel toimetustesse. Kirjasaatjaiks olid tavaliselt linnagümnaasiumides või keskkoolides hariduse saanud isikud. Tasu tehtud töö eest oli minimaalne, mõnel juhul piirdus see tasuta ajalehe saamisega.
Lääne Elu maksis mulle reatasu, mille suurust enam ei mäleta. Väljaspool Haapsalut jalgrattaga sõites oli tasu ka läbisõidetud kilomeetrite eest, mis pidi katma sõiduki korrashoiu kulud.
Kasutasin seda võimalust ajalehe ülesandel vähe. Olin sel ajal Noorte Kotkaste Lääne Maleva õpperühma juht asukohaga Haapsalus. Suvekuudel sõitsin mööda maakonda, organiseerides poistele laagreid ja täites maleva instruktori ülesandeid. Kaitseliit kattis kõik sellega seotud reisikulud. Läänemaal reisides tegutsesisn põhimõttel: kaks kärbest ühe hoobiga. Sõites Noorte Kotkaste organisatsiooni ülesandel, leidsin alati mõne huvitava teema või objekti, millest kirjutada ajalehele. Nii mõnigi kord oli selleks välistööjõu kasutamine maakonna jõukates taludes. Töökäte puuduse leevendamiseks talutöödel kutsus riik suvekuudeks Eestisse Poola põllutöölisi. Usutlesin talupidajaid ja nende abil ka poolakaid. Probleeemiks oli keel. Mõned neist rääkisid vene keelt, mida mina ei mõistnud, kuid vanemad tsaari ajal hariduse saanud eestlased oskasid. Vene keelt Haapsalu koolides ei õpetatud. Vahel tuli lehe ülesandel vestelda Haapsalus suvitanud rootslastega, mida sai teha saksa keeles.
Millegipärast ei kuulnud sel ajal soome turistidest ja suvitajatest Eestis, vähemalt mitte Lääne-Eestis. Soomlased on meie kodumaa avastanud alles nüüd.
Mäletan pettumust eesti ühiskonnas, kui selgus, et ajakirjanduse poolt ülepuhutud rikkad välismaised suvitajad Haapsalus osutusid tavalisteks keskmise sissetulekuga teenistujaiks oma riigis. Eesti oli juba siis saavutanud „odava maa“ kuulsuse Euroopas, kus võõras võis oma jõukust näidata.
Rahva kokkusaamise kohaks suvises Haapsalus oli igapäevane promenaadikontsert, kus mängis linnavalitsuse poolt palgatud sümfooniaorkester. Oli võimalik jalutada või istuda, vahetada uudiseid või näidata iseennast ja oma uut garderoobi. Daamid võisid rannas kanda pikki pükse, kuid hea toon ei lubanud nendega linnatänavale minna. Härrad eelistasid tihti valgeid pükse, mängides nendes ka tennist. Ööelu keerles kuursaalis või rannakohvikus. Suveelu kõrgpunkt oli suvekuninganna valimine, milline tiitel läks mõnikord ka rootslastele.
Vormsi saarel ja Noarootsi poolsaarel asusid ka suured eestirootslaste alad. Haapsalus töötas Rootsi Eragümnaasium eestlasest direktoriga. Eestirootslased evakueeriti riigi okupatsiooniaastail Rootsi-Saksa valitsuste kokkuleppe alusel Rootsi, kus nemad või nende järeltulijad elavad praegu. Ainult üksikud on läinud tagasi oma põlisele kodumaale.
Leheneeger liikus pidevalt rahva hulgas ja otsis uudiseid. Kui mõni soodus juhus jäi kahe silma vahele või mõni pealinna leht jõudis ette kohaliku uudisega oli toimetusetoas seletamist palju. Peale Lääne Elu kirjutasin veel ajakirjadele Tänapäev ja Vikerkaar ja ja noorte väljaandele nimega Õpilasleht. Maalehele saatsin aeg-ajalt ülevaateid Haapsalu turuhindadest. Liikusin turul ringi ja märkisin üles seal müüdud saaduste hindu. Ajalehelugejad olid huvitatud hindadest Tallinna, Paide, Viljandi, Haapsalu, Pärnu jt. Eesti linnade turgudel.
Kõik artiklid avaldati nimeta. Ajakirjanik, vähemalt reporter, oli tundmatu isik. Lääne Elu andis aasta kehtiva fotoga kaastöölise kaardi, mille ettenäitamisel võis mõnda kohta ligi pääseda, näiteks põleva hoone juurde, kuhu tavaline surelik ei saanud. Ka spordivõistlustele oli sellega võimalik pääseda, mis oli noorele inimesele väga tähtis. Peab ütlema, et ühiskond suhtus ajakirjanikesse respekteerivalt. Inimesed soovisid oma nime näha trükituna lehes. See on vist praegugi nii.
Alati oli uudishimulikke silmitsemas, kui tõin seltskonnas välja oma klaasplaatidega kaamera, mille jaoks oli mul isegi välklamp pimedas pildistamiseks. Valgustuseks kasutasin magneesiumipulbrit, mida süütasin tikuga. Seejuures oli ebameeldiv hingemattev suits, mistõttu oli ka pimedas pildistamine võimalik talvekuudel ainult suurtes ruumides, kus suits lahtus kiiresti. Provintsilehed vajasid vähe fotosid, sest klisheerimine oli kallis. Minu mäletamist mööda seda Haapsalus ei tehtud. Fotod tuli saata Tallinna.
Sellele vaatamata olid Läänemaa Ühisgümnaasiumi ajakirjas Murdlained, mida kooliajal toimetasin, „päris“-fotod. Ajakiri trükiti Haapsalus, Saue tänaval asuvas Laksi trükikojas, fotode klisheed pealinnas. Trükkijaks oli samuti Torontos elanud ja siinsete eestikeelsete ajalehtede üks omaaegne trükkija Hugo Tammik.
Kui keegi küsiks, mis on vahe tänapäevase ja mineviku eesti ajakirjaniku vahel, siis vastaksin: haridus. Tartu Ülikoolis on nüüd ajakirjanduse fakulteet, mis siis puudus. Ajakirjanikuks saadi iseõppimise teel teiste tööd jälgides eeldusel, et oli olemas kirjutamise talent.
Eesti ajakirjanikud, kes püüdsid saada kõrgemat haridust, valisid õppeaineks filoloogia, filosoofia või lihtsalt õigusteaduse. Eesti ajakirjanikud, kes pääsesid välja kommunismi haardest 60 aastat tagasi, ei unustanud oma elukutset välismaal, vaatamata selle väikesele tasuvusele võõrastes tingimustes. Eestikeelne kirjasõna tärkas nende abil igas maailmajaos, kus elab meie rahvuskaaslasi, ja püsib ka praegu, kuigi ajakirjanike põlvkonnad on vahetunud.
Jätkugu neil indu veel pikkadeks aastateks!
Leheneegrina mineviku Eestis
Eestlased Eestis | 30 Jul 2004 | Ervin AleveEWR
Eestlased Eestis
TRENDING
