Nüüd kus valitsus on otsustanud saata koalitsioonipartner Juhan Parts Euroopa Liidu kontrollkoja liikmeks ja peaminister Taavi Rõivast ähvardatakse umbusalduse avaldamisega hakkavad selguma ka meie kummalise presidendivalimise kummalised tagapõhjad.
Üks peamiseid põhjuseid üldsusele tundmatu eurokraadi Kersti Kaljulaidi presidendi ametisse määramiseks näib olevat mitmete parteituusade unistus kullaauguna tuntud euroametist. Ametikoha vabastamiseks oli vaja vangerdada Kaljulaid Luksemburgist Kadriorgu ja samaaegselt liputada võimalust vabastatud ameti täitmiseks mitmete parteituusade nina all, et tagada nende ja nende poolt kontrollitavate parteisulaste toetus presidendi ametisse määramiseks. Igale unistajale oli muidugi vaja mõista anda, et just tema on valitsuse soosik ja, mis kõige tähtsam, kategooriliselt kinnitada, et kuuldused, nagu oleks otsus Partsi kasuks juba tehtud on täielik väljamõeldis.
Esimese vooru strategeem töötas suurepäraselt. Euroametniku ametikoht sai vabastatud ja president ametisse määratud. Teises voorus on vaja nurjata Rõivase umbusaldamine, kolmandas vältida sotside lahkumine valitsusest.
On siiski raske aru saada, miks just kahaneva populaarsusega partei problemaatilise renomeega poliitik euroametnikuks valiti. Okupatsiooniaegse leninliku-stalinliku juura haridusega Parts on senini igas oma varasemas ametis rohkem saamatusega kui saavutustega silma paistnud. Peab muidugi möönma, et kuigi paljud euroametid täidetakse ausa konkursi alusel andekate inimestega, saamatus ega ebakompetentsus pole diskvalifitseeriv ametite jaoks mis on täidetavad liikmesriikide poliitikute poolt.
Parts hakkas karjääriredelil tõusma kui nüüd juba ajaloo prügikasti heidetud Koonderakond, rahva suus tuntud korterierakonnana, ta riigikontrolöriks paigutas.
Riigikontrolöri ametis oli Partsil viie aasta jooksul võimalik teenida kannuseid ja palju muud kasulikku. Esimese Laari valitsusega alates tekkis Eestis võimuladvik, mis oskas oma jõukust osavalt kasvatada erastamiste, ärastamiste ja riigivarade ning teenuste pakkumistega sobivate hüvitiste eest. Rahva hulgas levisid seetõttu põhjendatud arvamused, et Eesti poliitikud on ostetavad. See andiski Partsile ja ta sõpradele idee luua Res Publica partei ja nimetada endid äraostmatuteks. Sellest ja hästi finantseeritud valimiskampaaniast piisas valimisvõidu saavutamiseks.
Hiljem selgus, et Res Publica poliitikud olid rääkinud valijatele sula tõtt. Neid ei olnudki võimalik ära osta sest nad olid endid ise, täiesti omal algatusel, maha müünud – jõukatele vene ärikatele. Edukaks valimispropagandaks vajas partei suuri rahasüste. Vene ärikad vajasid aga soodsaid seadusi ja reegleid et nad saaksid palju raha kokku ajada, et siis poliitikuid ära osta, et siis palju raha kokku ajada, jne, jne. Mõlemad pooled võitsid. Rahvas oli, vähemalt ajutiselt, õnnelik teadmises, et uued valitsejad on äraostmatud.
Selle kauni idülli rikkusid aga varsti needsamad vene ärikad kellele äraostmatud olid end maha müünud. Vene uusrikkad on nagu arbuusid – väljastpoolt rahakarva rohekad kapitalistid, aga seestpoolt punasevõitu Stalini austajad ja Eesti Vabariigi ja eestluse vihkajad.
Kui äraostmatute rahastajad said teada, et Lihulas on „fašistid“ püstitanud mälestussamba sõjas langenutele, keda nad kutsuvad Eesti Vabadusvõitlejateks, ajas see punase hingega kapitalistidel ka harja punaseks. Ei jäänud muud üle kui anda Partsile käsk: “Marss, marss, Lihulasse. Fašistide sammas otsemaid lammutada!” Partsil ei jäänud muud üle kui tuua kohale politsei löögirühm, tellida kraana ja minna pimeduse katte all Lihula kalmistule ausammast eemaldama. Teave peaministri ja politsei rünnakust ausamba vastu levis kiiresti. Suur hulk rahvast tuli langenud Eesti Vabadusvõitlejatele pühendatud sammast kaitsma. Parts andis käsu mälestussamba kaitsjaid rünnata. Neil õnnestus vastuhakk maha suruda ja mälestussammas eemaldada.
Jutt tolle öö sündmustest levis kiiresti. Isegi oma parteikaaslaste seas sai Parts tuntuks Lihula lihunikuna ja ta päevad peaministrina lõppesid. See aga ei lõpetanud kaugeltki ta karjääri. Kui ta sõber ja aatekaaslane, leninliku-stalinliku minevikuga Andrus Ansip sai peaministriks, andis ta Partsile majandus ja kommunikatsiooni ministri portfelli. Aastatel kui Parts juhendas majandust, Eesti majandusindikaatorid pigem langesid kui tõusid.
2011. aasta Riigikogu valimiste kampaania käigus levitas Parts maksumaksjate poolt rahastatud infovoldikut mis pidi tutvustama korterelamute rekonstrueerimistoetust aga tutvustas hoopis Partsi kandidatuuri. See polnud küll nii efektiivne kui kunagine Savisaare K-kohukeste kampaania, aga väärib siiski tunnustust Eesti korruptiivsete poliitikute annaalides.
Parts saavutas ka tähelepanu maaelu eksperdina. Vastates riigikogulaste küsimustele väitis ta, et kui silmad lahti teha on Eesti maaelul küllalt perspektiivi. Näib, et maainimeste arvamus, et tänapäeva Eestis on maal raske elada, oli Partsi arvates põhjustatud sellest et paljud maainimesed mitte ainult ei maga kinniste silmadega, vaid käivad nii ringi ka päeval.
Partsi vahis läks põhja Eesti riiklik lennuliin Estonian Air, pärast seda kui sinna oli maetud, riigikontrolli andmetel seadusevastaselt, kümneid miljoneid eurosid. Tema vahis tehti ka mitmeid hapuks läinud investeeringuid Eesti Energiasse ja tema otsuste tagajärjel peavad kannatama saarte elanikud ja teised parvlaevade kasutajad.
Pole päris selge kas Parts premeeriti euroametiga seetõttu, et ta ähvardas koos IRL-iga koalitsioonist lahkuda ja valitsuse kukutada, seetõttu, et paljud võimuladviku liikmed tahtsid ebamugavalt tülika tegelase Luksemburgi pagendada, või mõnel muul senini arusaamatul põhjusel.
Jääme huviga ootama kauplemise teise ja kolmanda vooru tagajärgi.
