Palun räägi natuke endast. Kus oled sündinud, kasvanud, õppinud? Kas oled käinud Toronto eesti koolides ja millisesse korporatsiooni kuulud akadeemiliselt?
Olen sündinud ja kasvanud Torontos. Isa Väino Keelmann on Austraaliast pärit eestlane, ema Anne Liis Tüll Toronto eestlane. Mõlemad räägivad eesti keelt ja kasvades koos noorema venna Velloga (kes õpib praegu esimest aastat majandusteadust Inglismaal University College London’is - School of East European Studies) rääkisime kodus eesti keelt. Käisin Holy Trinity erakoolis ja olin tegev muusika/laulugruppides, teatritegemises ja debateerimises. Käisin ka T.E.S. lasteaias ja täienduskoolides, lõpetades gümnaasiumi 2003.a. kiitusega.
Olin tegev rütmilises võimlemises treener Katrin Pettineni käe all ja õppisin klaverimängu ja muusikateooriat Margit Viia-Maiste juures.
Nädalalõppudel käisin gaidlipkonna „Rajaleidjad“ koondustel. Suviti olin kasvandik Jõekääru suvekodus ja Kotkajärve laagrites ning paar aastat tagasi töötasin Jõekäärul väikeste tüdrukute kasvatajana. Juba varakult tekkis mul huvi hobustega ratsutamise vastu ja olen ratsutanud peaaegu viisteist aastat. Oman hobust nimega Cha Chi, kellega võistlesin suviti,
saavutades mitmeid auhindu/medaleid. Praegu õpin Queens’i Ülikoolis, kuhu astusin a. 2004 ja kuulun korporatsiooni Filiae Patriae.
Oled praegu Queensi Ülikooli kolmanda aasta kunstiajaloo tudeng. Sinu eriliseks huviks on eesti kunst-renessanss ja kunst nõukogude ajal. Kuidas niisugune huvi tekkis?
Minu perekond on alati olnud väga patriootlik Eesti vastu. Ema on olnud väga tegev Toronto eesti ühiskonnas, näit. T.E.S. lasteaia juhatajana, koolikomitee liikmena jm. Vanemad laulsid mõlemad Estonia kooris, kui veel Eesti ei olnud vaba. Olin nelja-aastane, kui läksime perega Tallinna laulupeole ja olin koos vennaga rongkäigus kaasas. Hiljem, aastal 2004 laulsime juba ise koos vennaga Toronto Eesti Koolikooriga Tallinnas laulupeol. Niisiis, huvi Eesti vastu tekkis varakult ja lootes, et võiksin rohkem õppida Eesti ja maailma arengu kohta üldiselt, hakkasin Queens’i Ülikoolis ajalugu õppima. Samal ajal võtsin kursuseid, mis tutvustasid kunstiajalugu, sest kunst on alati olnud mulle südamelähedane. Kui tuli valida, mis oleks minu põhiaine, otsustasin õppida ajalugu kunsti kaudu. Uurin, kuidas ajalugu on mõjutanud kunstistiile.
Minu lemmikkunst on olnud peamiselt renessansi ajastust, näiteks Leonardo da Vinci, Giulio Romano, Jan van Eyck, Pieter Aersten jt. Eriline huvi eesti kunsti vastu tekkis eelmisel aastal, kui võtsin kursuseid nõukogude ajaloo ja kunsti kohta. Hakkasin uurima eesti kunsti iseseisvalt ja minu esimene ettekanne toimus aasta tagasi Torontos eesti akadeemiliste naisorganisatsioonide küünlapäeval, kus esitasin referaadi eesti naiskunstnikest nõukogude ajal. Sellest ajast saadik olen tahtnud õppida kunstiajaloolaseks ja spetsialiseeruda eesti kunstile. Õnneks on mul professor, kelle põhiala on põhja renessanss ja tema on aidanud mind informatsiooni leidmisel eesti renessansikunsti osas.
Elasid suvel neli kuud Eestis. Mitmes kord oli see sul Eestit külastada? Kuidas sulle see kogemus ja Eesti üldiselt meeldis?
Eestit olen külastanud neli korda. Nagu varem nimetasin, esimest korda käisime perekonnaga 1990.a. nõukogude ajastu lõpul ja teistkordselt koolikooriga 2004.a. laulupeol ning ringreisil läbi Eesti. Korp! Filiae Patriae rebasena võtsin osa volbrinädala tegevusest Tartus kevadel 2005 ja eelmisel suvel elasin niisiis neli kuud Eestis, vaheldumisi Tallinnas ja Tartus.
Ausalt öeldes on mul segased tunded Eesti suhtes. Arvan, et Euroopa Liidu liikmeksolemine on Eesti arendamiseks väga hea, aga leian, et nn. over capitalization mõjub Eestile negatiivselt. Kuigi olen ise parempoolse poliitikavaatega, arvan, et Eestil puudub pikaajaline planeering, mis teeb mulle muret.
Siiski positiivselt — Eesti kasvab kiiresti majaduslikult ja eestlastel on tugevad rahvuslikud tunded — näiteks kuuleme, mis on hiljuti juhtunud pronkssõduri suhtes.
Üldiselt mulle meeldis Eestis elada — ilus maastik, kultuur, keel, toit ja rahvakunst. Muidugi tahaks Eestis veel uurimusi teha, kuna mul oleks seal palju kergem leida materjali eesti kunsti kohta.
Räägi palun lähemalt oma tööst vabatahtlikuna KUMUs ja eesti keele õppimisest Tartu Ülikoolis kursustel. Kas eesti keele õppimine Eestis tundus sulle keeruline? Ja kas eesti keel, mida räägitakse Eestis, tundus teistsugune kui see eesti keel, mida räägivad eestlased siin?
Tänu minu ristiemale Epp Arujale, kes elas mitmeid aastaid Eestis, sain tutvuda KUMU arhiivi direktori Maie Särakuga. Tema kaudu sain külastada KUMU ning tutvuda eesti kunsti ja raamatutega. Samuti sain olla Kristjan ja Paul Raua näituse avamisel, kus ma nägin, kuidas Eestis näituseid esitatakse. Leppisime kokku, et saan giidikoolitust; niimoodi sain õppida juurde eesti kunstiga seoses olevat terminoloogiat. Olen väga tänulik Maie Särakule, et sain ka aidata arhiivis dokumentide tõlkimisega inglise keelde, et neid saata teistele muuseumitele.
Augustis õppisin Tartu Ülikoolis suveprogrammis eesti keelt edasijõudnute grupis koos õpilastega Soomest jt. Euroopa riikidest. Meil olid toredad õpetajad, kes õpetasid, kuidas vestelda teemadel nagu majandusteadus, poliitika, kultuur, tervishoid ja kinnisvara. Nad aitasid mind eesti keele rääkimise arendamisega, et see kostaks rohkem nagu kodueestlase keel. Nad mainisid, et noored Eestis räägivad väga sarnaselt Põhja-Ameerika eestlastega, kuna kasutavad mitmeid ingliskeelseid sõnu. Aga samal ajal nad leidsid (samuti ka minu sugulased), et minu eesti keel on väga traditsiooniline ja vanamoodne. Arvan, et see on sellepärast, et me õppisime oma vana-vanemate eesti keelt, mis on üle 50 aasta vana.
Nelja kuu jooksul hakkas minu eesti keel kõlama sarnasemalt kodueestlaste omaga, hakkasin rääkima kiiremini, ladusamalt ja kasutama slängisõnu. Kahjuks leian nüüd, kui olen tagasi Kanadas ja räägin iga päev inglise keelt, et minu keeletase on jällegi langenud. Aga kui hakkan jälle rohkem rääkima, siis loodetavasti tuleb see kiiruga tagasi.
Pidasid hiljuti ülikoolis huvitava loengu eesti kunsti teemal, kus puudutasid nii kunsti nõukogude perioodil kui naiskunstnike osa selles (iseloomustades lähemalt Aili Vinti ja Kaja Kärnerit), samuti tutvustasid eesti kunsti paguluses — Eesti Kunstnike Koondist Torontos; kunstnik Arthur Mihkelsood; käsitöömeistreid Helmi ja Vilbert Tülli. Sinu sõnum oli, et eestlased on oma allasurutud vabadust mitmel ajajärgul väljendanud just kunsti kaudu. Räägi palun natuke, kuidas sa tegid uurimistööd selle mahuka loengu materjali kogumiseks ja kuidas see ülikoolis vastu võeti?
Kasutasin materjali loengu jaoks kahest endisest tööst — referaadist, mida esitasin naiskunstnike teemal naisorganisatsioonide küünlapäeval; teine projekt oli ülikoolis kanada rahvakunstikursuse jaoks, kus uurisin Kanada multikulturalismi‚ tuues võrdlusi Toronto eesti ühiskonnaga ja rahvakunstiga. Kaks neist kunstnikest, keda tutvustasin, olid minu vanavanemad Vilbert ja Helmi Tüll! Tegin nendega intervjuu, mis oli mulle suureks kogemuseks ja elamuseks. Peamiselt tulid minu uurimused mõlema projekti jaoks raamatutest ja artiklitest. Kõige tähtsam oli siiski kunsti vaatlemine ja uurimine.
Nii oli minu loeng koostatud kahest projektist, mis minu arvates sobisid, et võrrelda rahvakunsti nõukogude ajast Eestis ja samal ajal välis-Eestis. Pidasin loengu Queens’i üliõpilaste konverentsil ja arvan, et selle 15 minutiga sain tutvustada kohalolijatele natuke eesti kultuuri ja kunsti. Rääkides konverentsi direktori Jackie Druery’ga, sain teada, et minu loeng oli täpselt see, mida konverents propageeris — inquiry based learning. Loodetavasti saan ka tulevikus pidada sarnaseid loenguid! Üheks konverentsi tulemuseks oli, et mind kutsuti ülikooli raamatukogu uurimisosakonna juhatuse liikmeks.
Kavatsed samal teemal teha edaspidi ka magistri- ja doktoritöö. Kus näed ennast tulevikus tööl?
Eesti kunst tõeliselt haarab mind! Tuleviku unistus oleks töötada mõlemate — kunstiajaloo ja balti õpingute ülikooli õppejõuna. Muidugi mul on veel palju õppida — kindel on, et ees ootab põnev aeg!
(Lehti Keelmann vastas küsimustele suurepärases eesti keeles e-maili teel)
