Lähedase inimese surm on alati ootamatu. Ka siis, kui tegu raske haigusega, mille lõpp on ette teada. Kuidas edasi elada?
Tallinna Kriisiabikeskuse psühholoogiline nõustaja Marju Jõulu. Foto: Ille Grün-Ots
„Kaotus käivitab leinareaktsiooni,“ ütleb Tallinna Kriisiabikeskuse psühholoogiline nõustaja Marju Jõulu. Tema teab, sest on leinaga seotud asju palju uurinud.
Tuleb tunda kõiki tundeid, mis leinaga kaasas käivad
„Ei ole suurt vahet, kui kaua on koos elatud. Tähtis on emotsionaalne side,“ täpsustab psühholoog.
Lein on Marju Jõulu sõnul universaalne: „Kõigepealt tuleks anda ennast iga kaotuse puhul leina kätte. Kindlasti ei tasu üritada tugevat mängida ja valu peita. Tuleb tunda kõiki neid tundeid, mis leinaga kaasas käivad, ja elada see valus kaotus läbi. See võtab aega. Tundeid on väga erinevaid, mida inimene leina ajal kogeb, need võivad olla ehmatavad. Näiteks viha. Tunne, mida kaotuse puhul nagu ei tohiks tunda, eriti leinaja. Vanarahva ütleminegi on ju, et surnust räägitakse ainult head. Selline vihatunne hirmutab inimest ja ta kipub seda alla suruma. Aga see ainult pidurdab leinaprotsessi. Raskendab kaotusvalust ülesaamist.“
Leinal on oma etapid. Kui inimene neid kõiki läbi ei tee, võib ta jääda leina kinni. Seda nimetatakse komplitseeritud leinaks. Esimene leinaetapp on shokk, millest alustavad ka need, kes kaotust ette aimasid. Natuke selline psüühiline ettevalmistatus muidugi aitab, aga shokk tuleb ikkagi. Siis tuleb leina läbitöötamise faas. Just selles etapis kogebki inimene erinevaid tundeid: viha, paanika, süütunne, üksindus. Ja muidugi kurbus. „Hea ütlus on, et lein on tunnete kokteil, milles valdavaks komponendiks on kurbus,“ teab Marju Jõulu öelda.
Leina läbitöötamise etapis võetakse ette mälestused, kõik eelnenu. „Hea oleks, kui inimene sel ajal kellegagi vestelda saaks,“ soovitab ta. Suhe lahkunuga tuleks üksipulgi lahti võtta ja seda reaalselt nägema hakata. „Alailma, ja see on loomulik, kiputakse kaotatud inimest idealiseerima. Aga ideaali teatavasti pole olemas. Kui suhet hakatakse reaalsena nägema, siis annab neid mälestusi tasapisi minevikku viia.“
Kolmas leinafaas on lahendus. See tuleb siis, kui kurbade mälestuste kõrvale hakkavad tekkima rõõmsamad mõtted. Inimene hakkab tundma, et teda huvitab mõni üritus ja tahaks sinna ja sinna minna. Või ajab mingi telesaade naerma.
Leinaja reaktsiooni ei tohi karta
Leinajal on alati raske, aga ei ole kerge kõrvalseisjalgi. Mida teha, kuidas olla, mida öelda või ütlemata jätta? „Tänapäeval on surm üldse väga tõrjutud teema. Vanasti oli lapsi palju, neid ka suri palju. Surm oli väga lähedane. Praegu puutuvad inimesed surmaga väga vähe kokku. Ja sestap kipuvad lähedased leinajat vältima — nad kardavad. Nad ei oska kuidagi käituda. Et kui ma midagi ütlen, äkki teisel hakkab veel halvem. Äkki on parem, kui asjast üldse ei räägi, et ei tuleta seda meelde? Nii juhtubki, et leinaja jäetakse üksi. Ja mitte selle pärast, et temast ei hoolita, vaid sellepärast, et ei osata olla. Aga lähedased, sõbrad-tuttavad, töökaaslased peaksid just kaotusvalus inimesega ühendust võtma. Helistama, külla minema. Ega rohkem polegi vaja, kui küsida: kuidas sa ennast tunned? Ja ei tohi karta leinaja reaktsiooni. Kui ta hakkab nutma, on väga hea. Kui räägib rahulikult, on väga hea. Mis tahes ta teeb, kõik on väga hea,“ õpetab nõustaja.
Ka lapsel on õigus kurbadele tunnetele
Et surm on suurtelegi võõras ja hirmutav, üritatakse tihti lapsi sellest eemal hoida. „Kindlasti ei tohiks lapsi eemal hoida. Inimesed muidugi mõtlevad, et nad niimoodi säästavad oma lapsi. Tegelikult teevad nad sellega lastele karuteene. Ükskõik, kui noor on inimene, on tal õigus jätta lahkunuga hüvasti ja tal on õigus oma tunnetele. Ka kurbadele tunnetele.
Kui lapsele lihtsalt öelda, et vanaema suri ära, siis ta ei tea ju, mis on surm, mis on matus. Ja seda tühikut kipub laps täitma oma fantaasiaga. Ta ei pruugi oma fantaasiast meile rääkida, aga sellest võivad hiljem alguse saada igasugused hirmud ja muud psüühikahäired. Ei tasu lapsi alahinnata,“ manitseb Marju Jõulu.
Leina tagajärjel võivad alles aasta pärast tekkida tervisehäired
Mida teha aga siis, kui kaotusest on hulk aega möödas, aga on tunne — lein ei kao kuhugi. Mis siis? „Öeldakse, et tugev lein pool aastat on täiesti normaalne. Inimene tunneb kõiki neid tundeid, kurbust, tal võivad olla psühhosomaatilised häired — unehäired, isutus, peavalu. Tihti tekib paanika, inimesel on tunne, et ta hakkab hulluks minema. Nähakse õudusunenägusid, kuuldakse samme ja hääli. Ka see on normaalne, see ei ole tunnus, et minnakse hulluks.
Kuue kuu möödudes peaks asi tasapisi järele andma. Normaalseks leina läbitöötamise ajaks loetakse aga kaks aastat. Kui peale seda inimene ikka ei suuda leinast välja tulla, võib ta olla sellesse „kinni jäänud“. Tunnuseks on näiteks see, kui üritatakse säilitada ümbrust muutumatuna. Ei panda ära kadunu asju, ei tõsteta mööblit ringi. Ei taheta minna edasi, vaid elatakse ainult mälestustes. Kõik see tähendab, et inimene ei suuda leinast omal jõul välja tulla. Siis võiks pöörduda psühhiaatri poole,“ soovitab Marju Jõulu. Ja lisab, et paljud tervisehädad — maohaavad, kergesti külmetumine, unetus, peavalud, võivad tulla tükk aega hiljem, n-ö inertsiga. Tihtipeale on kurvast sündmusest juba nii kaua aega möödas, et põdeja ise ei oska hädasid oma leinaga seostadagi. Marju Jõulu soovitabki tervisehäirete tekkides mõelda, millised sündmused toimusid pool aastat või aasta tagasi. Seda ka laste puhul, kellel leina järelmõju võib avalduda kooliprobleemides ja käitumishäiretes.
Eestlane jääb leinas enamasti üksi
Kuidas leinav inimene käitub, on Marju Jõulu sõnul osa kultuurist. Ja erinevatel rahvustel on ka erinev leinakultuur ja -käitumine. Jõulu on enim kursis eestlaste, venelaste ja armeenlaste käitumisega: „Eestlased on kinnisemad ja vaoshoitumad. Üritame vaikselt enda sees pusida, ruttu asjast üle saada, olla töökad ja tublid. Hästi vaprad. Venelane ja armeenlane leinavad häälekalt. Ja eestlane jääb tõepoolest oma leinas ka rohkem üksi. Teistel rahvustel on perekond kohe ümber koos, toetus on väga tugev. Aga ma arvan, et selline üksi pusimine on meil viimase aja komme. Vanasti külas oli ju lahkunu ärasaatmine talus, küla tuli kokku, koos keedeti peietoitu, räägiti kadunukesest, arutati, mida selga panna, kes matusel küünlaid hoiab, kes mida teeb. Leinaprotsess käis. Aga praegu, jah, nagu kõiges muus, jääme me ka leinas üksi.“
