Tõid sügistuuled ahastavat nuttu
ja ohe kasvas haljal koduraal,
õhk nagu salamahti ajas juttu
ja laulis leinalaulu meie maal.
Siis lähenesid lahingute loogad —
suits, tuli pilvist langesid,
et taga metsatuka kumasid kõik laaned
ja linnad leekidesse lämbusid.
Ei leidund kohta, nurka ega paika,
ei saatust, hinge, sõjast puutumata —
kõik põles, pulbitsedes tuksus, oigas,
maa süda räbalates hauda kaevas.
Veel põsk nii sile, lumivalge pale,
pilk kõrgustesse jäänd, ta käharpäi
noor, väsind sangar märja mätta üle
eel koitu omaks külmal mullal sai.
Sõlm sügavamal silmusesse, valu ukse sulges,
viis välja kallist koduväravast —
tee Maarjamaa surisängilt kulges
all inglitiiva kaugel’ sadamast.
Ja Taevalaotus laevukestel kõndis,
vees heitles, tõrjus, merel tormi lõi,
ööl tulukesed altarile seadis,
meil laineharjal põlvil päästet tõi.
•
Nüüd õhtul vahel mererannal vaiksel,
kus avardumas põhjapoolne kaar
võiks nagu päiksepuna õhetaval palgel
taas ristisambaid näha silmapaar,
— ja kuulda mööda ajalainet pikka
veel tasast leinalaulu ikka.