Eile, juuniküüditamise 63. aastapäeval tulid Tallinna Hirveparki Linda kivi juurde taas kümned ja kümned 1940. aastail küüditatud.
Sellal, kui represseeritute ja riigivõimu esindajad traagilisi sündmusi kõnede ja lilledega meelde tuletasid, istusid sealsamas pargipingil 82-aastane vanaproua ning 89-aastane härra. Kaks omavahel võõrast inimest, kelle elukäiku on muutnud ühed ja samad kohutavad sündmused.
“Tulin Siberist tagasi 1957. aastal,” ütles proua, kes koos ema ja vennaga viidi 19-aastasena Rakvere kodust minema ööl vastu 14. juunit 1941, nagu veel paljud – rohkem kui 10 000 Eesti inimest.
“Teie olete minu kõrval tõeline veteran,” lausus Edgar Peterson kepile toetudes. Tema viidi 1944. aastal metsavennana ja tagasi kodumaale pääses ta 1956. aastal.
Proua unistus saada elukutseliseks lauljaks jäi täitumata, sest vabanedes oli ta konservatooriumis õpingute alustamiseks juba liiga vana. Nii on ta Siberis omandatud raamatupidajaameti kõrval laulnud isetegevuskoorides ja solistina, tänaseks matnud kõik lähedased.
Isegi arhiivide avamise järel ei ole tal õnnestunud teada saada oma politseinikust isa saatust, kes läks metsa teise Nõukogude okupatsiooni vastu võitlema. “Mõtlesime emaga, et miks ta ometi läände ei põgenenud, aga tema oli patrioot ja tahtis Eestit kaitsta,” rääkis vanaproua.