Möödunud aasta leinapäeva puhul korraldas Eesti Memento Liit ajalookonverentsi „Kommunism rahvusvahelise kohtu ette“. Selle ettekanded on nüüd kättesaadavad inglise keeles (History Conference of the Estonian Memento Association. An International Tribunal for the Prosecution of Communism, June 16, 2007, 103 lk.).

Konverentsi eesmärk oli äratada rahvusvahelise üldsuse tähelepanu mõistmaks, et kommunistlike rezhiimide kuriteod väärivad samasugust hukkamõistu nagu natside korraldatud holokaust. Kõik sõja- ja genotsiidikuriteod on olenemata asjaoludest võrdselt karistatavad. Konverentsil esinesid ettekandega okupatsioonivõimu kuritegudest ja eesti rahva vastupanuvõitlusest professor Peeter Järvelaid, emeriitprofessor Herbert Lindmäe, massirepressioonide uurija ajaloodoktor Aigi Rahi-Tamm, ajaloolased Meelis Maripuu ja Indrek Paavle Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutusest ning Peep Varju Eesti Memento Liidust. Viimane rääkis Eesti poliitilise eliidi hävitamisest nõukogude ajal, üksikasjaliste andmetega ministrite, Riigikogu liikmete, maavanemate ja linnapeade likvideerimisest pärast Eesti okupeerimist 1940. a.

Kõigele sellele pandi alus juba enne Eesti okupeerimist. Ajaloolane ja poliitik Aadu Must leidis ühest Siberi arhiivist NLKP Keskkomitee Poliitbüroo otsuse 31. jaanuarist 1938 eestlaste, poolakate ja veel mõne rahvuse kuulutamisest nõukogude korra vaenlasteks (Postimees 01.07.2007). Venemaal oli 1926. a. 154.666 eestlast ja 1297 Eesti Vabariigi kodanikku. 2002. a. oli alles veel 28.000 eestlast.

Esimese Nõukogude okupatsiooni kestel arreteeriti kokku umbes 8000 inimest, kellest vähemalt 1950 hukati Eestis. Suurima inimkaotuse kategooria moodustavad aga 1941. a. juuniküüditamise ohvrid. Eestist viidi ajavahemikul 10.-17. juuni 1941 Venemaale laagritesse või sundasumisele vähemalt 9267 isikut, kellest tagasi tuli 4264 (Valge Raamat, 2005, lk. 25).

II maailmasõja ja sellele järgnenud repressioonide põhjustatud inimkaotusi hinnatakse Valge Raamatu kohaselt umbes 200.000 inimesele ehk 17,5% sõjaeelsest rahvaarvust (arvestamata vangilaagreist ja küüditusest eluga tagasitulnuid). USA-s oleks niisugune protsent sõjaeelsest rahvaarvust tähendanud 22,4; Saksamaal 13,7; Suurbritannias 8,1; Prantsusmaal 7,3 ja Rootsis 1,1 miljonit inimest. Genotsiidi ehk otsese rahvamõrva ja sõjakuritegude surmaohvrid Eestis olid rahvastiku kogukaotusest umbes 40%.

9/10 ulatuses oli süüdlaseks nõukogude võim ning 1/10 ulatuses saksa okupandid. Genotsiidi surmaohvreid oli Eesti kodanike hulgas umbes kolm korda rohkem kui sõjaohvreid. See lükkab ümber Vene propaganda väited, nagu oleksid eestlased kannatada saanud peamiselt sõjategevuse ja Saksa okupantide hirmutegude tagajärjel. Genotsiidi vägivaldsed vormid peatati järkjärgult alates 1954. aastast, millele eelnenud aega langeb 9/10 eestlaste kallal kordasaadetud otsesest rahvamõrvast. Rahvuse suretamine aga jätkus kaudsete meetoditega.
Hävitamisele kuulusid ka vabaduse mälestusmärgid. Ajaloolane Marek Tamm väidab, et monumendid polevat eestlaste jaoks kunagi olnud väga tähtsad. Enne 1940. aastat oli aga Eestis umbes 170 Vabadussõja mälestusmärki, neist on säilinud 8, rikutud kujul 13. Stalinit parafraseerides – kui pole märki, pole sellel ka tähtsust!

Ei antud armu ka surnutele. Pärast II maailmasõda hävitati nõukoguliku asjaajamise korras üksnes Tallinnas kuus surnuaeda täielikult (Kopli, Mõigu, Kalamaja, aga ka katoliiklaste (rahvalikult Poola), juudi ja muhameedlaste kalmistud. Kolm viimast asusid hiljem Siselinna kalmistuna tuntud surnuaia lähedal. Koplis ja Mõigus olid maetud saksa aadlikud ja linnakodanikud, Kalamajas põhiliselt lihtsad eestlased ja soomlased ning Poola surnuaiale küllap siis poolakatest katoliiklased. Kuna tegemist oli põhiliselt 18. ja 19. saj. Tallinnas elanud inimestega, on neile sõna „fashist“ võimatu külge pookida, nagu Moskva propaganda püüab seda teha Eestiga. Neid kadunukesi ühendas ainult see, et hauakividel olid nimed kirjutatud „saksa tähtedega“, nagu Vene sõjaväe keelepruugis ladina tähti nimetati.

Kuigi ei õnnestunud hävitada eesti rahva mälu, on siiski süstemaatilise puhastustöö ja sellega kaasnenud ajupesu tulemusena suurenenud alistujate osakaal, kes eelistaksid kõige unustamist. Võtab veel aega, enne kui neid asendab vabade ajudega eestlaste põlvkond.

Meile on jäänud rahvuseepos Kalevipoeg, kust leiame read, mis leinapäeva puhul sobivad ohvrite mälestamiseks: Nende piina pigistused / nende mure muljutused / kostku meile kustumata!

Märkmed: