18. mail andis Tartu College’is iseseisva kontserdi vioolakunstnik Lembi Veskimets, kes on alates 1997. aastast vioolamängija Cleveland Orchestra’s. Kes meist ei mäletaks teda Toronto Kiwanise Muusikavõistluste võitjana keelpillide klassis?!
Lõpetanud Cleveland’i Muusika Instituudi muusikamagistrina on tema kunstnikutee katnud pea terve maailma. Lembil on kõrge maine kvartetiliikmena ja lisaks sellele on ta ka õppejõud Clevelandi Muusika Instituudis.
Äsjane kontsert Tartu College’is oli tal juba kolmas. Kontserdilt koju minnes mõtlesin: on juba aeg, et eesti muusikaajaloolased asetaksid Zelia Aumere, Carmen Prii ja Evi Liivaku galeriisse ka Lembi Veskimetsa.
Antud kontserdil tehti muusikaline reis kahte maalima: 19. sajandi romantikute – Carl Maria von Weberi ja Henri Vieuxtempsi juurde, tõestamaks, et mõiste „romantika“ pole ei vana ega kulunud, mida sõna VIEUXTEMPS eesti keelde tõlgituna tikub tähendama – ning teiseks eesti heliloomingusse (Eller, Oja, Tubin ja Pärt).
Lisagem, et kõik kolm eesti heliloojat on olnud Heino Elleri õpilased. Aga kõik seitse esitatud heliloojat andsid Lembi Veskimetsale – igaüks ise maailmast – soodsaid võimalusi nende loomingusse sisse elada.
Vioola on mõneti nagu „tuhkatriinu“, mis sageli taandub vähem osavate heliloojate käes viiulite ja tshellode-kontrabasside äärmuste akordi tervikuks kujundamise ülesandesse. Lembi Veskimetsa seekordne musitseerimine tõestas taas, et ka vioolale võib usaldada ulatuslikumaid muusikalisi ülesandeid.
Imetlesin Lembi Veskimetsa tooni ühtlust kõikides regioonides, kõikidel keeltel. Erineva tugevusega keeled tikuvad teinekord kõlama erinevate tämbritega. Mitte Lembi Veskimetsa käes. Salakesi mõõtsin tema poogna pikkust – see oli standartne – aga Lembi Veskimetsa legaatod ei olnud kordagi poogna pikkuse kimbus.
Kontserdi kava – kahest muusikamaitse maailmast – andis Lembi Veskimetsale soodsa võimaluse suveräänseks, aga asjalikuks ja kindlakäeliseks professionaalseks musitseerimiseks, millele ka saalitäis kuulajaskonda tänulikult aplodeeris.
Kontserdil oli klavrerisaatjaks Hyunsoon Whang. Temagi on ülemaailmse nimega pianist nii solistina kui kammermuusikuna. Seda tundlikku koos- ja kaastööd, mida solist ja tema saatja (eriti muusikaliste fraaside lõpetamisel) ise nautisid, on võimatu kätkeda sõnadesse. Siin lõpeb teooria ja algab musitseerimise inspiratsioon. Antud juhul oli seda rikkalikult nii koosmängus kui individuaalsetes episoodides.
Kohvitassi juures oli arutamist, nagu olnuks Hyunsoon Whang konserdi esimeses osas paiguti domineeriv. Koju sõites mõtlesin, et kui see tõesti nii oli, siis langes Hyunsoon Estonia klaveri „ohvriks“. Ta ehk ei uskunud, millise ahvatleva reaktsiooniga see eesti klaver oriendi päritoluga pianisti püüab teenida.
Tartu College’i Kultuuriprogrammi korraldajad võivad tänuga tagasi vaadata Lembi Veskimetsa vioolakontserdile kui järjekordsele maailma tasemega muusikasündmusele.
Roman Toi Merike Martini maalid Lembi Veskimetsa kontserdiga samaaegselt said külastajad nautida ka tema ristiema ja hea perekonnatuttava Merike Martini kunstinäitust.
Merike Martin on õppinud Ontario College of Arts’is, töötanud illustreerijana ja väljapanekute kujundajana. Samal ajal maalinud ja joonistanud. Ta alustas akrüüli ja vesivärvidega, hiljem siirdus pastellmaalide, maastike ja abstraktse kunsti juurde.
Seekord olid tal väljas 25 abstraktset pastellmaali, enamus suurusega 11 x 15 tolli.
Kunstniku sõnul on ta orienteeritud protsessile ja planeerimist on tema töös vähe. Talle meeldib eksperimenteerida ja avastada, kasutades alateadvust: see kõik on tema jaoks väga põnev, kuna ta ei tea lõpptulemust. Oma loomingut iseloomustab ta fantaasia ja reaaluse piiri peal olevaks. (EE)
