Eestis, ca 1930, minu isa (sündinud 1926) traksidega...
Mis puudutab ühelt poolt 'ässitamist-vihkamist-tahtlikust rahva ebastabiilses meeleolus hoidmist' ja teiselt poolt 'positiivsust-lahenduste leidmist', teed viimane kirjutaja omasõnul pessimistliku kokkuvõtte: 'Kui neid Eestisse tuleb 10,000, siis tuleb Eestis juurde 10,000 töötut. Antud olukorras lahendus pole võimalik ja segadus aina süveneb ja läheb hullemaks'.
Jah, paraku on nii, et sellised mõtted on kurnavad inimesele, kes ei ela otseselt selle miljöö sees, aga kellel on kaasasündinud sügav empaatiavõime (sina), rääkimata samalaadsest inimesest, kes siin elab (mina) ja kes otseselt veel hoolib oma laste tuleviku üle.
Minu lapsed, 12.a., 10.a.
Minult just küsis üks väliseestlane 'miks eestlased peamiselt kardavad pagulaste tulekut?' Vastasin:
'Selle kohta võiks kirjutada mitu esseed. Võiks öelda, et Eestis ka mina kardan pagulaste tulekut vaatamata sellele, et kunagi,
hea kanadalasena, laulsin multikultuursuse kiidulaule. Vaatamata sellele, et olen keskmisest inimesest tõenäoliselt tolerantsem igasuguste veidruste, omapärasuste ja arusaamatute asjade suhtes. (Võikski pidada iseloomuveaks). Põhjuseid on mitu. Peamiselt taandub kõik rahvusriikluse säilitamisesse. Eesti on väga väike, vaene ja habras. Elu on pingeline ja julgen öelda, et asjad on liikumas vales suunas. Põhjus miks meil on ülivähe ülekaalulisi inimesi on, et inimestel lihtsalt pole lisaraha söögi peal laristada. (Peaksime olema tänulikud?) Kohe tunned ära Soome turisti. Viimati tegi TV3 igapäevase küsitluse: kas Teie peres on küllalt raha toiduks. Kui ma ei eksi, ca 80% vastajatest ütlesid 'ei'.
Eesti on alati olnud teiste võimude pärusmaa. Sovjetide karm eksperiment. Nüüd oleksime nagu Euroopa Liidu mängumaa. EL pidi olema Eesti päästja, miks nüüd tundub nagu ahistaja? Oli siin 'head ajad'. Buum. Mis tähendas odavat raha, laene ja liisinguid. Nüüdseks on kõik karmistunud. Kraanid kinni. Masu (majandus-surutis) ja kasinus (austerity) ei ole kellegi, vaid mõne euroametniku ja puhverdatud poliitiku, teooria. See on reaalsus. Valitsusel on kõik hea: võib uhkustada enamvähem balansseeritud riigieelarve ja väikse riigivõlaga, mida võib hoopis nimetada paipoisslikuks 'raamatupidamise küpsetamiseks', kuna võlad ja kasvavad maksud veeretatakse rahva ja omavalitsuste kaela. Nii, et kui rahval on halb, kuidas on riigil hea? Midagi on paigast ära. Elame nagu erinevates unenägudes ja infosfäärides. Mõiste 'võlaorjus' ei ole kellegi liialdatud müüt, millega professor skoorib boonuspunkte tšikidest tudengitega, poliitilisekorrektsuse (kelle poolt leiutatud ja milledel eesmärkidel?) lummuses. Ma näiteks ei esinda neid lugupeetud inimesi, ja neid on, kes siiralt leiavad, et kõik on parem, kui kunagi varem. Minu silmis on asi pahaks läinud ja järjest, järjest, järjest tuleb meile uusi, peale surutud, seadusi ja heakspidamisi, mis selgelt ei ole 'koduskootud'. Ei väljenda rahva 'demokraatlikut tahet'. Tunduvad paljudele nagu kellegi võõra hale nali. Hei, mis sai 'kodaniku ühiskonnast'? Direktiivid tuleksid nagu neilt samadelt eluvõõrastelt pedagoogidest teoreetikutelt, kes ilmselt lastega ei puutu kokku, aga peavad oma südameasjaks järjest oma excell-tabelites leiutada meie lastele uusi võimatumaid õppekavasid. Mis pahatihti lausa panevad lapsi nutma. Mõnedel depressiooni sümptoome näitama. Kuidas see väike analüüs seondub pagulaste tuleku kartmisega on see, et rahvana me enam nii väga ei usalda oma valitsust ja poliitilist protsessi. Muudatused, mis meile peale pressitakse et 'täiskasvanuks saada', et 'näidata solidaarsust' pigem saavad niigi haavatud ühiskonda veelgi lõhestama. Kuidas sobiks tava Põhja-ameeriklasele olla 30-aastase staažiga professionaal ja mõnevõrra 'talent', aga teenib teismelise suvepalga suurusjärgus, või veel viletsamat, sissetulekut. Kuidas oma pere toidad? Aga meilt nõutakse alati rohkem, ja tekitakse süütunnet kui ei nõustuta. Kuna loen palju ja oman teatud intuitiivset vaistu, juba nuusutasin seda trendi ammu ennem MASU't, tollel ajal kui mul oli hea sissetulek. Nii, et julgen öelda, et see minu jutt pole pelgalt kellegi luuseri subjektiivne 'hapud viinamarjad'.
See on vaevalt adekvaatne vastus. Tegemist on ühiskonna kas teadliku või mitte teadliku lõhestamisega - ja loomulikult peab vaatama sügavamalt- miks tulevad siia põgenikud? Mispärast on sõjad. Mispärast on seal vaesus, vägivald. Kas Lääne on süütu, või on tegemist järjekordsete institutsionaliseeritud valedega, mis peituvad heategevuse ja kaastunde lipu all'?
Sooviks lisada, et tegemist on riigiga (Eesti), milles juba elab kümnetes tuhandetes inimesi 'absoluutses vaesuses'.
Riigiga, kus külad ja põlismaaelu on välja suremas.
Riigiga, kus inimesed ei ela ära, ja lahkuvad kümnetes tuhandetes majanduspõgenikena.
Küsimus: Miks europoliitikud ei poolda sellist programmi, milles ümberasustamine oleks neisse rahulikumatesse kõrvalolevatesse Aafrika riikidesse, milles on kultuuriruum sarnasem, kui on see siin?
Kas on see liiga kontraintuitiivne järeldada, et Brüssel tahab euroopasse põgenikke?
Meenutagem, et püha ülesandeks on luua 'Euroopa föderatsioon', mida arusaadavalt takistab naturaalne vastupanu, mis tuleb 'ajast ja arust rahvuriiklusest'. Mis parem viis kokkukuuluvuse tunde hävitamiseks, kui mingi trooja hobuse taoline 'jaga ja valitse' programm, mille mehhanismiks ongi immigrantidega üleujutamine?
Aga selliste 'liiga küüniliste'(?) küsimuste esitamise asemel, imetledes meie heal järjel põhjanaabreid, Eesti endine välisminister Urmas Paet just lausus, et peaksime nende moodi vabatahtlikult võtma vastu kvoote, et 'saada Põhjamaaks'. Kas on pahatahtlik küsida: 'Aga kelle kulul, kui mitte oma rahva kulul? Kas siis üle laipade?'
Jumal tänatud, et olen iseloomu poolest nii üdini optimist, et mul piisab julgust ja tahtmist halvas olukorras mitte silmi kinni pigistada. Soovunelmates elamine ei lähe mulle korda selleks, et säilitada head lojaalsuse tunnet riigi vastu, kes käitub nagu oleks ammu kolonialiseeritud.
Nagu minu armastatud vanaisa- Eesti esimene pedagoogia doktor- see kes fotos hoiab mu isa süles - ma ei tea eriti midagi vihkamisest.
Pigem pettumusest. Tulin 18 aasta eest Eestisse elama kuna siin on minu juured ja hindan seda naturaalset 'identideeti' mis on mulle kaasaantud, mis on iga inimese pärandus, kui ta seda soovib. Nüüd aga näen, et ka siin -asja allikas- seda vabatahlikult õõnestatakse põhjuste pärast mis on mulle sügavalt kahtlased. Importeeritud.
Kui juba rääkida fenomenist mis ässitab, kuidas selle tähelepanekuga?
'On sümptomaatiline, et Eestile kahjuliku arengu puhul ei ole probleemiks, kuidas kaitsta Eesti suveräänsust ja rahvuslikke huve, vaid kuidas muuta avalikku arvamust nii, et rahvas lepiks olukorraga'.
Positiivse lahenduse poolest:
'Teate, kui kõik EL-i poolt plaanitu läbi läheb, hakkan tagasi tahtma seda aega, kus me veel Euroopa liitu ei kuulunud'.
Austusega,
Lembit Tork
