Mõne nädala eest, kui maa veel valge ei olnud ja ilmad olid soojemad, sõitis Skautüksuse Lembitu Malev skautrühm „Ammukütid” Arthuri-nimelise küla läheduses asuva York Soaring Association'i lennuväljale.
Vaade purilennukist tõmbe lennukile.
Foto: T. Kütti
Foto: T. Kütti
Seal olid poiste võõrustajateks York Lennuklubi liikmed Leili Pede ja tema abikaasa Peter Foster. Mõlemad on vilunud lendurid ja lennuinstruktorid ning õpetanud ka nii purilennukite kui motoriseeritud lennukite käsitsemist, jagades sellealaseid teadmisi ja praktilisi oskusi.
Lembitu skautrühma juhtkond on seisukohal, et poistel on palju kasulikum omal nahal tegelikkuses kogeda põnevaid tegevusi, näiteks lennupraktikat, selle asemel, et kodus istuda — PlayStation'i, Nintendo või X-Box’i juhtmed peos.
Juba suvekuudel oli meil Leili Pedega juttu, kuidas tutvustada seda põnevat sporti poistele. Huvitava vahemärkusena nimetas Leili, et Kanada transpordiministeeriumi eeskirjade kohaselt võib isegi 14-aastane noor omandada lenduriloa. Kontrastina ei tohi ta aga enne 16-aastaseks saamist lennuväljale iseseisvalt autoga sõita, ja ka siis üksnes mööda väiksemaid teid, mitte kiirteega, milleks vajatakse veel paariaastast kogemust.
Esmalt õppetund
Külaskäik algas 1,5-tunnilise õppetunniga. Leili tervitas skaute ja rääkis, et tema enda huvi lendamise vastu algas juba paarkümmend aastat tagasi, kui ta oli arstina praktika-aastal Põhja-Ontarios, Sioux Lookout'i asulas. Sealt tuli sageli lennata väiksematesse kaugelasuvatesse Ontario küladesse. Kui Leili oli tagasi Lõuna-Ontarios, sattus ta kord York Lennuväljale külalisena, ning kohalikus keeles — „the rest is history”. Samalt lennuväljalt leidis Leili ka endale elukaaslase.
Erik Rannala, Mihkel Kütti ja Andres Kivi imetlevad purilennukit.
Foto: T. Kütti
Foto: T. Kütti
Järgnes lühike videofilm poistele, milles tutvustati lenduriks õppimist. Selline õppeprogramm koosneb raamatutarkustest, praktikalendudest, iseseisvatest proovilendudest ja lõpueksamist. Poisid jälgisid filmi huviga ning esitasid mitmeid küsimusi selle kohta.
Seejärel mindi lennukitega tutvuma. Poisid õppisid tundma lennuki osi ja seadmeid, samuti lennu füüsikat. Nad jälgisid kõike suurima huvi ja tähelepanuga, teades, et varsti pannakse nende võimed proovile, kus eksimine võib olla saatuslik.
Lennukitesse!
Lennupaberid täideti, poisid seati järjekorda, mille põhjal selgus igale nendest määratud lennuk ja lennu aeg. Meie rühma kasutuses oli kaks motoriseeritud lennukit ja neli purilennukit. York lennuklubist olid lahkelt kohale tulnud kaks lendurit, kelle ainukeseks ülesandeks oli purilennukite taevasse tirimine motoriseeritud lennukitega. Neile lisaks olid mitmed purilennu instruktorid ka kohal, kes olid poistele kaaslasteks lennukites.
Ja nii asusidki esimesed neli poissi lennukitesse. Igaühe seljataga istus instruktor. Meeldiva vaheldusena puudus sellel lennuväljal turvakontroll. Niipea kui lennupaberid olid korras, poisid lennukis koos lenduriga ja purilennuk köiega ühendatud motoriseeritud lennuki külge, algas elamus.
Õhku!
Kuna purilennukid on hulga kergemad kui tavalised sportlennukid, siis arusaadavalt tõusid köie otsas olevad purilennukid õhku enne, kui tõmbelennuk oli õhku tõusnud. Kuigi purilennukitel puudub mootor, oli üllatav, kuivõrd suurt müra tuul tekitas.
Kui purilennuki altimeeter (kõrgusemõõtja) näitas 2000-jalast kõrgust, tuli katkestada ühendus tõmbelennukiga. Närvikõdi kui palju! Mis juhtub edasi? Ootamatu elamus järgnes! Purilennuk liugles ilusasti paremale ja mootoriga lind liikus vasakule, nii nagu kombeks iga sellise õhkutõusmis puhul.
Kava kohaselt pidi iga poisi lend kestma ca 20 minutit. Selgus, et käesoleva aasta York klubi rekordiks oli lend, mis olevat kestnud üle 9 tunni lennudistansiga üle 500 km. Põnev, mida tõusvate õhulainete tabamine ja lenduri enda oskus võib lubada! Tundide viisi rõõmu ja lõbu taevas!
Iga kohalviibinud Lembitu poiss ja juht sai lendamist sel päeval proovida. Arusaadav, et poisid lahkusid lennukist rahulolevate ja naeruste nägudega. Üks nendest küsis isegi: „Kas võime järgmisel laupäeval siia jälle tagasi tulla?“ Päris kindel, et kõik ülejäänud mõtlesid sedasama.
Koondus lõppes lõunasöögiga. Kojusõidul arutasid poisid oma põnevaid lennuelamusi veel elavalt edasi.
Lembitu „Ammuküttide“ skautrühma südamlik tänu Leilile, tema abikaasale ja igale York Lennuklubi liikmele, kes tegi meie külaskäigu meeldivaks ja elamusrikkaks.
Lembitu "Ammukütid" York Soaring Klubi lennuväljakul.
