„Hoia kuivad oma jalad, pea külm ja kõht soe…” Nii kõlasid noorte lauluhääled Lembitu Maleva lumelaagri koldeõhtul Kotkajärve peamajas laupäeva, 2. veebruari õhtul. Kohal olid Lembitu Maleva noolepoisid (hundud), ammukütid (skaudid), mõõgamehed (vendurid) ja nuiamehed (vanemskaudid) koos juhtide, lellede ja sõtsedega — täielik perekonnalaager.
Külas olid esmakordselt kanada hundud ja skaudid Toronto 132. üksusest, Leaside’i piirkonnast. Laagris oli kokku ligi 70 noort ja vana. Kuna kanadalased väga soovisid õppida eesti laagrilaule, siis valiti populaarne lumelaagrilaul „Hoia kuivad oma jalad” (Jämesäär, 1973), mille lauluviis on „It’s a Long Way to Tipperary”. Iga kanadalane on kunagi seda viisi vilistanud. Lauldi veel tänavust lumelaagrilaulu „Lumeonn”, sõnadega „Üks onn on metsa sees, üks lumeonn on metsa sees, üks onn on metsa sees…”, mille autoriks skm. Evald Oder. Lõkkenalju ja jutte oli mitmed. Nskm. Enno Agur, kes oli koldevana ja laagrijuht, oli varem tõlkinud Kotkajärve muinasjutu inglise keelde — „The Legend of Kotkajärve”. Ta jutustas kõikidele, kuidas noor indiaanipoiss ja vana hõbehall kaljukotkas said sõpradeks ja kuidas kotkas õpetas noorele poisile elu- ja jahitarkusi, kuidas hoida ja armastada loodust, oma emakeelt säilitada ja uhket kotkavaimu südames hoida.
Koldeõhtu lõpupoole rääkis skm. Evald Oder looduse- ja „enesekaitsest” ehk vastupidamisvõimest talvistes oludes, mainides, et igaüks, kes tuleb Kotkajärvele lumelaagrisse, peaks kaasa tooma linnuseemneid või rasvatükke lindudele. Ta küsis, miks poistel on püksitaskud ja mis siis taskus peaks olema, kui talvel metsa lähed. Vastuseks oli: taskunuga, nöörijupp, veekindlad tikud, shokolaaditahvel igaks juhuks, kui metsa ära eksid jne.
Külalistele õpetati Lembitu sõprusringi, lauldi unelaulu ja siis mindi magama. Hommikul oli kuulda norskamissüüdistusi, olgugi et laulu „Hoia kuivad oma jalad” teine salm õpetab: „Maga hästi ja maga ruttu, maga norskamata — pärast linnas siis pole juttu: üks mats ei mõistnud magada!” Lembitu Malevas on traditsiooniks pidada vähemalt kaks lumelaagrit talve jooksul, üks jaanuaris ja üks veebruaris. Niisiis toimus teine lumelaager esimesel veebruari nädalalõpul. Mõned juhid ja lelled jõudsid juba reede õhtul pärale. Eelneval päeval oli linnas olnud karm lume- ja jäävihmatorm, aga Kotkajärvel ootas vaid paks lumekord ja kõva külm.
Laupäeva hommikul näitas kraadiklaas -22°C, „veidi” külmem kui olime linnas nädala kestel kogenud. Keskpäeval koguneti kohvikusse, kus pakuti „kuumi koeri” ja suppi. Sel korral olid kokad skm. Asko Kütti, (abiks) skm. Harold Kivi, Merike Põldma ja Koidula Aedna. Lisaks sellele olid köögis abiks veel mitmed skaudid ja vanemad. Aga skautidel oli hoopis kavas lõunasööki õues keeta.
Suusatati Uudismaale, kus tehti tulease, ehitati lõke ja valmistati lõunasööki. Laagri avamine toimus Anton Õunapuu väljakul. Hundude juhtidena olid kohal nskm. Mart Põldma ja abiks hj. Robert Kivi. Tuge saadi veel arvukatelt kanada üksuse hundujuhtidelt. Skautide juhiks oli nskm. Eerik Randsalu, abiks nskm. Kristian Medri.
Heisati Kanada ja Eesti lipud Kanada hümniga ja Lembitu laulu esimese salmi saatel. Hundud jagati nelja pessa: Karud, Rebased, Kotkad ja Saarmad. Pesade kaupa järgnes Kotkajarve suusa tutvumismatk, kus näidati ja seletati Kotkajärve loodust, hooneid ja rohkeid vaatamisväärsusi. Siis oli poistel vaba aeg, mida saadeti mööda lipuväljakul möllates ja lumesõda pidades. Varsti seati sammud sauna poole. Nskm. Mikk Jõgi koos vendurite ja teiste abilistega oli kütnud suure (Sissiküla) sauna. Suurem osa kanada poistest polnud kunagi varem saunas käinud, rääkimata et paljalt ja lumme hüppamisega! Üks hundu kurtis juhile suurt ehmatust, et oli unustanud trikoo koju. Seda pealt kuuldes sosistas üks Lembitu Maleva juhtidest talle tasakesi kõrva, et midagi pole katki — kõik eesti poisid käivad paljalt saunas. Poisil ilmus naer näkku ja sära silmadesse. Hiljem oli kuulda, et tema oli üks esimestest, kes saunast õue, lumehange jooksis! Paralleelselt hundutegevusele oli skautidel oma kava.
Pärast Uudismaa matka sõideti 2,5 km võistlusrada läbi ja siis mindi lasketiirule. Nskm. Kristian Medri oli sinna üles seadnud kahevõistluse (biathlon) laskmise märklaua. Teda abistas isa, nskm. Arvo Medri. Seal sai kindla silma ja käe koostööd timmida, kuni hakkas pimenema. Pühapäeva hommikul pidasid kanada juhid lühikese palvuse Vabadussamba ees. Siis ootasid kohvikus soe puder, võileivad, kakao ja kohv. Järgnesid veel viimased koristamised ja siis algas traditsiooniline suusavõistlus.
Seekord kanada hundud suusatasid lühema raja (kuna suurem osa neist polnud varem murdmaa-suusatanud). Ülejäänud laagripere sõitis tavalist 2,5 km võistlusrada. Hundud ja juhid/vanemad suusatasid raja ühe korra läbi, skaudid kaks korda ja vanemskaudid neli korda. Kõik lõpetasid kahe suusaga, välja arvatud skaut Aleks Kivi, kes kaotas poolel distantsil ühe suusa!
Tulemused oli järgmised: Hundud (7-8a.): 1. Mihkel Põldma, 21.48; 2. Aleksander Jõgi, 23.03; 3. Henno Einola, 24.13; 4. Andres Kivi, 29.18.
Hundud (9-10a.) 1. Mihkel Kütti, 23.30; 2. Taavo Nisbet, 28.30.
Skaudid (11-14a.)(5 km) 1. Markus Agur, 42.10; Kalev Nisbet, 43.36; 3. Markus Põldma, 45.05; 4. Paul Lillakas, 51.58; 5. Aleks Kivi, 32.45 (2,5 km).
Vanemskaudid (10 km) 1. Eerik Randsalu, 52.15; 2. Mihkel Vahi, 56.26; 3. Kristian Medri, 59.13
Vanemad (2,5 km): 1. Robert Kivi, 16.47; 2. Toomas Kütti, 17.13; 3. Merike Põldma, 18.54. Niisiis, suusavõistlus oli järjekordselt möödas.
Peaasi, et igaüks tegi oma parima! Tagajärjeks oli aga, et kõhud olid jälle tühjad. Selle tarvis ootas köögis soe oa- ja hakkliharoog „chili”. Võistluse auhinnad jagati välja, tänusõnad öeldi köögipersonalile, saunamehele, tehnilisele meeskonnale/lelledele (skm. Harold Kivi, skm. Asko Kütti, nskm. Edgar Lees, skm. Ants Evard ja skm. Evald Oder), allüksuste tegevusjuhtidele ja kõikidele teistele abilistele.
Pärast sööki oli pildistamine ja siis laagri lõpetamine Anton Õunapuu väljakul. Kanada hümni lauldi prantsuse keeles ja Eesti lipu langetamisel lauldi Lembitu laulu viimast salmi. Lumelaagrist lahkudes oli kõikidel väsimus silmades, kindlasti mõeldes järgmisele korrale, kui Kotkajärvele tagasi tulles on lumi kadunud, lehtpuud rohelised ning sääsed, parmud ja mustad kärbsed jälle juustes.
Kas pole talvine Kotkajärve üks ilusamatest kohtadest maailmas? Ja suvel ka?
nskm. Enno Agur
>
Jaan Veenpere
