21. novembri hommikul kogunes Eesti Maja suurde saali üle 120 noore, juhi ja vanema Toronto skaut- ja gaidlipkondadest ning malevatest, et pühitseda Lembitu Maleva 60. juubelit. Skautüksus Lembitu Malev asutati Torontos, 27. novembril 1949 (sellel ajal Lembitu Lipkond). Esimesed koondused peeti St. Johns’i kirikus, kuid suurem osa Lembitu tegevusest on toimunud Peetri kirikus ja Lembitu külas Kotkajärvel. 60 a. jooksul on Lembitu ridadest läbi astunud tublisti üle 1000 eesti noore ja juhi.
Suurkoonduse juhiks oli Lembitu ammukütide juht nskm. Eerik Randsalu, kes oma avasõnas teatas, et iga külaline saab järgmiseks kaheks tunniks adopteeritud Lembitu perre. Kõigepealt süüdati koonduse küünal „olümpiatulega“, misjärel avati koondus Lembitu omapära ristiga ja lauluga „Edasi, edasi Lembitu pojad, vabaks me isade maa …“. Järgnes lühike Lembitu ajaloo, traditsioonide ja omapära tutvustamine. Kust sai Lembitu Malev oma nime ja juhtlause? Meie juhtlause ¬– „kui üks süda ja üks hing“ on juba kaua aega olnud eestlaste juhtmõtteks. Esimest korda leidub see Henriku Liivimaa Kroonikas, ja võib arvata, et Sakala vanem Lembitu, kes oli 13. sajandi vabadusvõitluse poliitiline ja sõjaline juht, võttis selle juhtmõtte kasutusele. Tema sõlmis liidulepingud naabritega ja tõi kokku erinevad maakonnad ühiseks võitluseks, mis andis eestlastele võidu Ümera lahingus 1210. a. See tähendab, et see juhtlause on nüüd, Lembitu Maleva 60. aastapäeval, 799 aastat vana! See moto on ka aidanud eestlasi igal pool maailmas, eriti peale II maailmasõda eesti keele ja kultuuri hoidmisel ning tähelepanu pööramisel Eesti riigi olukorrale.
Järgnevalt tutvustas Eerik meie allüksusi. Meie hunduparvikut nimetatakse noolepoisteks, see on väga vana nimetus. Kui Lembitu ajal isad võitlesid linnuses vaenlaste vastu, siis pojad aitasid neid. Nobedad noolepoisid kogusid odasid ja nooli ning kandsid neid võitlejatele kätte. Meie skautüksust nimetatakse ammuküttideks. Amb on inglise keeles crossbow, ja kütt tähendab jahimeest. Ammukütt on see, kes läheb jahile ammuga. Need on noolepoisid, kes on suuremaks kasvanud, tugevamaks saanud ja edasi astunud. On vaja jõudu, et ambu tagasi tõmmata selle laadimiseks. Mõõgamehed on meie vendurskaudid. Need on ammukütid, kes on jälle mõned aastad vanemad ja neil on isegi rohkem jõudu raske mõõga tõstmiseks, millega sai muistsel ajal vaenlasele vastu minna. Lõpuks – meie vanemskaute nimetatakse nuiameesteks. Nad on isegi suuremad ja osavamad kui mõõgamehed, nii et nemad saavad suurt nuia ehk kärpi sõjas kasutada. Nuiamees oli vanasti kardetav sõdur. Ta oli nagu tank tänapäeval. Selle esitluse ajal tutvustasid Lembitu poisid adopteeritud külalistele meie üksuste sümboleid – nool ja nooletupp, amb, mõõk ja nui.
Sellele järgnes noole murdmise tseremoonia – toiming, millega illustreeritakse moto „kui üks süda ja üks hing“ tähendust. Kõige väiksemale noolepoisile Lief Kolgale anti nool, mida ta pidi murdma. Nool läks päris kergesti pooleks. Siis kutsuti kõige tugevam liige kohale, Kalevi lipkonna juht nskm. David Hogg. Temale anti kokkuseotud kimp nooli ja sama korraldus. Niisugust kimpu ei ole kunagi murtud ja suurkoondusel see ka ei õnnestunud. Sellega illustreerisime, et kui hoiame kokku, siis oleme koos ühest inimesest tugevamad – kui üks süda ja üks hing.
Siis oli laulu ja mängu aeg. Skm. Enno Agur juhatas kahte laulu – „Kotkajärve Kai“ ja „Kohtamine Kotkajärvel“. Meie armastatumad skaudi- ja gaidilaulud on just Kotkajärvest ja laagritest, niisiis oli igati sobiv, et valisime just need meie suurkoonduse lauludeks.
Eerik korraldas kolm mängu – esimene oli teatejooks matkamise teemal skautidele ja gaididele. Järgmiseks oli hundudele ja hellakestele kayakil sõudmine, kasutades selleks rula (skateboard) ja tualetipumpasid. Väga põnev! Viimane mäng oli kõigile – teatejooks, kus kaks inimest kandsid kolmandat, moodustades kätest Lembitu risti. Ka see pakkus palju põnevust.
Tervituste osas sai esmalt sõna skm. Ülo Soots. Ta meenutas Lembitu algaastaid, eriti esimesi aastaid Kotkajärvel. Seejärel luges ta oma luuletuse, mis oli pühendatud tema igavikku lahkunud noorema venna ja kauaaegse Lembitu juhi skm. Vello Sootsi mälestusele.
Skm. Jaan Lepp tervitas Eesti Skautide Liidu nimel ja luges ette peaskaudi skm. Rein Linaski tervituse. Eesti Skautide Malev Kanadas tervituse esitas maleva vanem skm. Enn Kiilaspea. Ühise gaidide tervituse ja kingi andis üle ngdr. Raja Raudsepp ja lõpuks edastas Kalevi lipkonna tervituse ja kingituse nskm. Peeter Nieländer. Enno luges ette mitmed saabunud kirjalikud tervitused, sh meie endiselt maleva vanemalt skm. Ervin Alevelt.
Suurkoonduse lõpuks oli sõprusring ja Lembitu laulu viimase salmi laulmine „Südames paisugu metsade müha, lauludest elagu laas …“. Siis järgnes pildistamine, mahl ja kohv kringliga ning kojusõit.
Oleme tänulikud rohkearvulise osavõtu, õnnesoovide ja kinkide eest. Loodame, et kõigil oli koondusel põnev ja tore viibida.
Kui üks süda ja üks hing!
1) Lembitu noolepoiste rivi juubeli suurkoondusel.
Foto: P. Põldre
2) Noolemurdmise tseremoonia. Vasakult: noolepoisid Tyler Boone ja Lief
Kolga ja nskm. David Hogg.
Foto: P. Põldre
3) Hundude ja hellakeste kayakil sõudmise võistlus, kus kasutati rula ja
tualetipumpasid. Pildil noolepoiss Lief Kolga.
Foto: P. Põldre
