Lembitu Maleva poisid ei läinud Kariibisaartele, et mängida rannavôrkpalli jaanuaris. Nad tegid seda siinsamas Torontos. Eelmisel laupäeval, 22. jaanuaril, ei olnud ühtegi poissi Peetri kirikus koondusel. Koonduse asukoht oli mujal.
Üles ärgates laupäeval ja aknast ôue vaadates, muretsesin kuidas saame vôrkpalliväljakule, kui lumi tuiskab, osa teid on kinni ja rannavôrkpalliväljak on kaugel kodust. Raske môelda mängu peale, kui tuul puhub lund nii palju, et ei saa näha kaugemale kui môni meeter.
Panin soojalt riidesse, saapad jalga ja isaga koos, asusime teele. Oli kohe näha, et paljud inimesed jäid koju niisuguse ilmaga. Aga meid ootas ees pônev vôrkpalli mäng.
Sôidu jooksul tuli autosse tuisu ajal bensiini juurde panna. Me olime küllaltki kaua sôitnud, et hakkasin küsisima endalt, kas sellel minekul on tôesti môtet? Aga, kui me lôpuks kohale jôudsime ja ma nägin tuttavaid autosid, teadsin kohe, et selle küsimuse vastuseks on “jah”.
Parkisime auto ja läksime ühte suurde hoonesse, kus asusid rannavôrkpalliväljakud. Ettevôtte nimi oli “Beach Blast” ja neil on kaks asukohta Torontos. Üks on Ontario järve ranna ääres, Docks ööklubi maaalal ja teine on Pôhja-Torontos, kuhu meie olime jôudnud. Hoonesse sisse astudes, nägime seitse väljakut. Mitmel väljakul oli juba näha kuidas profid tegid trenni. Ühele väljakule oli kogunenud hulga Lembitu poisse.
Läksime kôigepealt riietusruumi, et ümberriietuda spordiriietusse. Tegime kiiruga, et ei jääks millegist ilma. Kohal oli Martin Toomes, kes pidi meile andma ôpetust ja näpunäiteid. Kuulsin, et Martin on aastaid olnud vôrkpallur. Seda oli näha, kui ta alustas ôpetusega.
Meid poisse oli kokku kümmekond hundut ja teist nii palju skaute ja juhte.
Martin kutsus meid kôiki kokku ja alustas soojendusega. Jooksime, sirutasime ja venitasime, kuni olime soojad. Järgmiseks, harjutasime palli käsitlemist. Martin näitas kuidas platsile ennast paiguta, ning proovisime erinevaid käte vôtteid. Valisime endile paarilised ja harjutasime mida olime ôppinud.
Kui olime Martini arvates küllalt harjutanud (ja enda arvates tüdinenud harjutamisest), siis algas mäng. Kuna korraldajad olid meile üürinud kaks platsi, siis hundud vôtsid kohad sisse ühel platsil ja vanemad poisid läksid teisele. Saime mängida ligemale tund aega. Mängu jooksul Martin sageli hôikas soovitusi ja kiidusônu.
Aeg möödus kiiresti. Olgugi, et ôues oli torm ja tuiskas lumi, meil oli varsti juba otsaesisel higi. Mängu lôpul tehti ühisfoto ja saime karastavat jooki ja suupisteid. Riietusime tagasi tänavariietesse, kuna oli aeg lahkuda “rannamaailmast” ja hakata kodu poole liikuma läbi lumetormi.
Palju tänu juhtidele, korraldajatele, ja eriti Martin Toomesele! Teeme seda varsti jälle!
Mihkel Kütti
