Vas.: Aleksander Põldma, Mihkel Kütti ja Andres Kivi ületamas kopratammi Algonquin Pargis.
Foto: T. Marley
Foto: T. Marley
Kanuuretkel osalesid: Ammukütid — Andres Kivi, Mihkel Kütti, Aleks Jõgi, Mihkel ja Aleksander Põldma; Mõõgamehed — Aleks Kivi ja Markus Põldma ning juhid Mikk Jõgi, Toomas Marley ja Mart Põldma. Mitmed osavõtjad olid just mõni päev enne kanuuretke jõudnud tagasi Eestist „Rännumaa“ suurlaagrist, mis oli ka väga tore olnud.
Kanuuretkele koguneti Kotkajärvel laupäeval, 13. augustil, kui isad tõid poisid kohale. Mitmed isad — Robert Kivi, Toomas Kütti ja Mart Põldma pidasid mini-talgud Lembitu külas, kuna tared on remondis, vajades uut isolatsiooni, elektrisüsteemi ja seinakatteid. Nagu alati, said kõik peale tööpäeva lõppu sauna ja kehakinnitust.
Järgmisel päeval oli skautidel isikliku- ja ühisvarustuse ülevaatus. Kuna kõik varustus tuli seljas kanda kanuuretke portage'ides, siis kontrolliti, et ainult kõige vajalikumad asjad olid kaasas. Pärast võeti välja ühisvarustus, mis oli aasta tagasi korralikult lattu pandud — kanuud, mõlad, päästevestid, potid, pannid, telgid, kirves, saag, veefilter jne. Toit tuli pakkida plastik kottidesse või -nõudesse, sest Algonquin Parki ei lubata klaasist ega metallist nõusid ja purke.
Kanuumatkal osalesid (vas.): Mart Põldma, Markus Põldma, Aleks Kivi, Mihkel
Kütti, Mihkel Põldma, Andres Kivi, Mikk Jõgi, Aleks Jõgi, Aleksander Põldma, Toomas
Marley.
Foto: T. Marley
Kütti, Mihkel Põldma, Andres Kivi, Mikk Jõgi, Aleks Jõgi, Aleksander Põldma, Toomas
Marley.
Foto: T. Marley
Peale õhtusööki toimus pargi kasutamise ja turvalisuse alane õppetund. Algonquin Park on teatavasti Ontario provintsi kõige suurem park, kus leidub mitmeid metsloomi, sh karusid, hunte, põtru jne. Vastaval matkakaardil on pikad ja täiuslikud õpetused, kuidas pargis kõige paremini käituda nii enese kui teiste külastajate huvides. Poisid lugesid kõik õpetused põhjalikult läbi ja täitsid siis vastava küsimustikulehe.
Esmaspäeval asuti peale hommikusööki Kotkajärvelt teele Smoke Lake'ile, kus said kanuud vette pandud. Enne seda tuli aga pargi kontoris registreerida kõik osavõtjad, telgid ja kanuud ning kinnitada marsruut. See on hädavajalik, kuna pargi kasutajaid on nii palju, et vastasel juhul sõidaksid kõik ummikusse.
Skaudid jõudsid esimeseks õhtuks Big Porcupine Lake'ini, sealt edasi Harness Lake'i ning viimaseks ööks Lake Tanamakoon'ile. Esimesel kahel ööl telgiti saartel, päeval viibiti aga haruldaselt ilusas looduses. Retke päevad olid ca 5-tunnised, nelja päevaga läbisime 42 km nii vee peal kui portage'ides. Skaudipoisid olid väga tublid, ei olnud mingeid probleeme. Aega jäi ka üle, et ujuda ja tühjades kanuudes oma võimeid proovida. Matkaga värskes õhus kaasnes poistel muidugi tohutu söögiisu, mida rahuldati tõeliselt mehise toiduga.
Mart Põldma jagab lõunasööki näljastele skautidele < Markus Põldma, Mihkel Põldma, Andres Kivi, Aleks Kivi.
Foto: T. Marley
Foto: T. Marley
Kõige parem oli aga see, et ilmad olid soojad ja ilusad ning sääski ega putukaid enam ei olnud.
Viimaseks päevaks olid skaudid kujunenud sedavõrd ühiseks meeskonnaks, et kanuudel sõudmine ja portage'ide ületamine läks kiiresti ja sujuvalt. Smoke Lake'i tagasi jõudes aitasid isad ühisvarustuse veokile laadida ja siis läks sõit tagasi Kotkajärvele. Seal oli saun veel parem kui harilikult ja steak'i õhtusöök palju maitsvam kui linnas. Lembitu külas oli juba tehniline meeskond, kes aitas varustust ära paigutada.
Reedel oli laagri ettevalmistuspäev, telgid pandi üles ja laagriplatsid tehti korda. Vendurid jäid edasi skautlaagri juhtideks. Lembitu Maleva laagri nimeks oli „Jämesääre jälgedes”, et austada Lembitu kauaaegset juhti Heino Jõed ja „mängida“ skautlust edasi tema seatud eeskirjade ja nõuannete kohaselt.
Reede õhtul ja laupäeva hommikul saabusid teised skaudivennad ja gaidsõsarad, kes pidasid samaaegselt laagrit Kotkajärvel.
