Lumelaagri "Puhu-mu-pikali" laagrilaulu laulsid Newfoundlandi rahvalaulu viisil möödunud nädalal uljalt Lembitu maleva liikmed, kes said erakordse talielamuse osaliseks Kanada idapoolseima ja sõbralikema provintsi Bay of Islands piirkonnas, Blow-Me-Down mägede jalamil ja nende kõrgel platool.
Newfoundlandi lumelaagri idee hakkas idanema möödunud aasta jaanuaris Kotkajärve suurlumelaagris "Virmalised". Külalisena viibis laagris Andrus Voitk, endine torontolane, nüüd njuufaundlane, loodusearmastaja ning innukas talisportlane. Andrus pani tähele, kuidas skautlik noorus naudib talvist loodust ning ei vaja eriti linna luksusi, et tunda mõnu kõigest, mida pakane ja aastaaeg toob. Andrus, kes oli omal ajal Lembitu liige, nuiamees ja hundujuht, kelle pojad käisid samuti läbi maleva ridade – ka pojapoeg on nüüd noolepoiss – leidis, et tuleks Newfoundlandis korraldada lumelaager. Paremat paika kui Blow-Me-Down oleks raske leida.
Mõeldud, tehtud. Kuid eeltöid oli palju, nii Torontos kui Newfoundlandis. Otsustati märtsivaheaja kasuks, vähem kui nädal polnud mõtet laagrit pidada. Muidugi tuli arvestada kohaliku ilmastikuga. Newfoundlandi kuulsad tuuled võivad ilma hoiatuseta tulla, ja võimalus tormide tõttu platoole ilmavangi jääda oli reaalne. Ettevaatus kulus marjaks ära.
Laager oli mõeldud skautidele ja nende isadele; Kanada skautide määrused nõudsid, et väljaspool koduprovintsi toimuvates laagrites peab noortel olema lapsevanem kaasas.
Deer Lake'i lennuväljale saabudes ootas ees sooja ja sõbraliku naeratusega Andrus, aga ka pisike pettumus — Air Canada ei olnud suutnud tervet suusavarustust kohale toimetada. Laaditi siiski varustus üüriautodesse, suund Mary Lou ja Allan Sheppardi Captain Cook's Trail B&B võõrastemaja York Harbouris. Toomas Marley, kes hoolitses platool toitlustuse eest, läks Corner Brooki Dominioni toidupoodi. Kohalik rahvas tundis muret, et Lembitu ostab poe tühjaks, on ju teada, et kasvueas sportlikud noormehed söövad rohkem kui ennustada oskaks. Ka pähklite, rosinate ja seemnete segu, mida kohalikus keeles tuntakse kui "gorp" ehk "trail mix".
Coppermine trail
Pühapäeval pidime platoole põrutama, aga nii Air Canada kui ilmastiku tõttu kujunes tegevus päevaseks lumekingamatkaks. Andrus Voitk näitas teed Coppermine Trail'i kaudu peaaegu platooni. Sealt edasi oli Man Dog Lake onn, kuhu järgmisel päeval nooremad poisid ja vanemad juhid, isad sammud seadsid. Vaatamata vihmale oli elamus tore, ja noored said "lumejalad" alla.
Õhtuks saabuski puuduv suusavarustus, pakiti platoo varustus ning toidud kokku. Esmaspäeval asusid kaks gruppi teele, vanemaid poisse ootas ees enam kui 18-kilomeetriline suusa- ja lumekingamatk Southern Peaki onni. Kohalik varustaja ehk "outfitter" Ray Humber, kelle NewFound Outfitting ettevõttele need onnid kuuluvad, vedas koos Allan Sheppardiga lumesaanidel toidu ja põhivarustuse onnidesse; igal matkajal oli aga oma seljakott kuivade riiete jm. vajalikuga. Ilma järsud muutused on tähendanud nii mõnelegi Blow-Me-Down matkajale öist varju pugemist enne sihini jõudmist.
Southern Peak seltskonnal oli mõningaid varustuse viperusi, vapralt matkati siiski ikka kõrgemale ja jõuti Charlie's Bottomini välja. Platool aga puhus näkku tõsine tuul vahelduva tuisuga, nähtavus oli piiratud ja GPS tehnika peale lootmine tundus ohtlik olevat. Õnneks jõudsid just sel hetkel kohale Ray ja Allan, kes leidsid, et viimase osa matkast peaks ette võtma saanidel. Peakokk ja poisid viidi siis onni, ülejäänud tuulevarju tõmbunud matkajad lõbustasid end laulude, naljade ja lühikeste sprintidega, et soojana hoida. Kui lõpuks kohale jõuti, näitas GPS, et päevane seiklus oli olnud 28 km pikk.
Erakordne teisipäev
Onn oli mugav ning sugugi mitte kitsas. Elektrit ja kraanivett polnud tarviski. Southern Peaki onnis saadi vett kohalikust allikast, selleni jõudmine tähendas peaaegu püstloodis mäeseljakust alla ronimist, lumesillal tasakaalu hoides tuli nagu kaevust köie ja pangega vett välja vinnata, umbes 3 meetri kõrguselt.
Teisipäeval tõustes ootas ees sädelev päike. Suuusamatk viis läbi Also Ran Runi platoo peale. Vaateväli oli lai, ilm haruldane, suusad libisesid vahetult läbi tuhksuhkrulume või üle jäätanud kooriku. Ei olnud see murdmaa- ega mäesuusatamine, see oli nö back-country, paljudele esmakordne selline elamus. Vapustavalt kaunis päev, mis söövis mälulaekasse erakordsete elamuste kategoriasse. Matk lõppes lootuses, et homme saaks veel olla pilvede piiril.
Kuid ilmataat ei mänginud kaasa. Kolmapäeval pärast hommikueinet sai nagu kokku lepitud ühendust võetud Ray Humberiga, kes hoiatas, et tugevad tuuled ja sant ilm on teel. Ray soovitas kohe asjad kokku pakkida ning platoolt laskuda. Platoo ületamine oli meeldejääv elamus. Päratuul tõukas mäkke suusatavaid poisse nii, et nad ise ei pidanud palju tööd tegemagi! Eerik Randsalu, kes juba esmaspäeval murdis suusakepi ning suusatas kõikjal ühe kepiga, ei pilgutanud silmagi, isegi kui tal ka suusk platool pragunes. Meie raudmees, Ironman kolmikvõistleja, oli alati sõbralikuks toeks; tema tugevatel õlgadel lasus ka maakaardi lugemine ning GPS ja kompassiga suuna leidmine.
Nüüd juba kurikuulsa Charlie's Bottomi juurde jõudes oli tuul selline, et sundis suuski lumekingade vastu välja vahetama, nende jäänaelad lubasid vähemalt püsti jääda. Takka tuli paduvihm, ei olnud seltskonnas matkajat, kelle suusasaapad ei lirtsunud iga sammuga. Kuid mede poisid jäid peale. Kui viimaks paistis Humberite kodu, oli teatud kergendus — kuid ka pisike pettumus, et platool kauem viibida ei saa. Cindy Humberi värskelt küpsetatud leib ja aurav chili korvas kohe sellegi tunde.
Vihmasadu kestis. Neljapäeval ei olnud muud teha kui autodega ringreisile minna. Allan Sheppard viis meeskonna Stephenville'i, tutvustades meile oma kalapaati. Ojad ja jõed olid tulvavetest nii paisunud, et kohalikud võimud sulgesid mitmed sillad. Foto olukorrast jõudis isegi Kanada suurima tiraazhiga päevalehte.
Marble ja Ignoble mäed
Talipäevade graafik nägi ette reedel laskumist Marble Mountainil, suusamäel, mida Kanada olümpiakuld (1968) Nancy Greene on nimetanud parimaks siinpool Kaljumäestikku. Lõunasöögi ajal andsid noored seal intervjuu kohalikule päevalehele "The Western Star", mille leiate äratoodult meie ingliskeelsest osast.
Laupäeval oli taas aeg lumekingad jalga kinnitada — Voitkide kutsel. Aare Voitk ja Urve Manuel, Andruse ja Maria poeg ja tütar, kes on samuti valinud Newfoundlandi oma elupaigaks, juhtisid teed kas Ignoble mäele või Barry's Lookouti. Sinna jõudes tehti tuld ja grilliti vorste. Laskudes Humber Village'isse ootas Voitkide hubases kodus ees saun ja chili. Headele kostitajatele ja küllakutsujatele kingiti meeneid, nende hulgas iidsed suusad, kuhu kõikide "Puhu-mu-pikali" laagris osalejate nimed olid värskelt sisse kõrvetatud.
Ning siis pühapäeval tagasi Deer Lake'i, lennuväljale, suund suurde suitsu, pisut vastutahtmist ja puigeldes, eriti kui Mary Lou Sheppard pisardus meid ära saates. Tahame arvata, et jätsime Newfoundlandis hea mulje Lembitu poistest ja meestest, nii skautide kui eestlastena. Järgmisel külaskäigul saame ehk peaaegu laulda nii nagu laagrilaulu viisi originaalsõnad ütlevad: "We'll rant and we'll roar, like true Newfoundlanders!"
Skm Enno Agur ja nskm Toomas Kütti andsid Lembitu Newfoundlandi talipäevade viimasel õhtul tänutäheks kohapeal suure vaeva nägemise eest "Puhu-mu-pikali" lumelaagri kordaminekuks Maria ja Andrus Voitkile nende hubases kodus üle osavõtjate nimedega põletatud ajaloolised suusad, Lembitu mütsi ning maleva hõbedast sõprusmärgi. Voitkid on esimesed selle märgisaajad. Foto: Lembitu Malev
