Aga Lembitu vendurid hakkasid juba novembris planeerima märtsikuist suusareisi Lääne Kanadasse — Kaljumägedes asuvasse Banffi parki. Otsiti sobivate hindadega pileteid ja öömaja.
Vendurskautide reisiüksus tuligi kokku — Erik Agur, Erik ja Mark Allas, Paul ja Allan Marley, Mihkel Montgomery, Mihkel Vahi ja Kristjan Voksep. Juhtideks tulid isad Enno Agur, Toomas Marley ja Ain Vahi — kokku 11 liikmeline rühm.
Torontost lahkuti 9. märtsil. Ilm oli kevadine, 15 kraadi sooja. Calgarys aga, kuhu jõuti neli tundi hiljem, valitses 19-kraadine pakane.
Varustus ja suusad said kahte minivan'i paigutatud ja algaski sõit Banffi.
Mida kõrgemale mägedesse jõuti, seda soojemaks läks. Banffis ootas öömaja reisijaid Y Mountain Lodge'is.
Y Mountain Lodge oli väga sobivas kohas, just üle Bow River silla, peatänava ääres.
Poisid otsutasid minna esimesel päeval 16 km kaugusel asuvasse Sunshine Village’sse, kus sai kolmel mäel suusatada. 1660 m kõrgusel asuvast parkimisplatsist viisid liftid 2730 m kõrgusele. Oli haruldane mõelda, et enne kui hakkad suusalaudadel liuglema, pead üle kilomeetri kõrgemale sõitma. Keskeltläbi sajab seal 10 meetrit lund aastas. Suusatajate käsutuses on 3168-aakriline maa-ala 92 rajaga. Niisugused tingimused panid Lõuna-Ontariost tulnud poistel pead ringi käima.
Suusatati kogu päeva. Ilm oli küll pilvine, kuid ometi tuli nina paksult päikesekreemiga sisse määrida, kuna nii kõrgel on lumisel pinnal päikesekiired palju tugevamad. Enne õhtusööki tegid poisid väikese uinaku. Värske ja hõre õhk oli oma töö teinud.
Järgmisel päeval mindi Lake Louise’i. See kuulus kuurort asub 60 km Banffist läänes. Et suusarajad asuvad teisel pool maanteed, 10 km kaugusel järvest, pakuvad mäed seal haruldast vaatepilti.
Poisid tegid seal videofilmi oma suusaoskustest. Hüpati üle küngaste, keerutati end õhus ja alati ei õnnestunudki suuskadel maanuda. Aga keegi haiget ei saanud. Varsti võib videot näha Lembitu Maleva võrguleheküljel www.lembitu.com
Aadressil http//lembitu.tripod.com on võimalik pilte vaadata.
Kolmandal hommikul otsustasid poisid vähe kauem magada ja jõudu koguda ning minna Mount Norquay'sse, mis on Banffile kõige lähemal. See suusakuurort on kõige vanem sealkandis, juba 75 aastat kasutuses, olgugi et kõige väiksem ja madalam. Siiski oli see väga heas korras ja pakkus venduritele palju lõbu.
Banffi linnaga tutvumiseks ei jäänudki palju aega. Hommikuti oli tänavatel näha põhjapõtru ja vahel metskitsi. Kuna poiste toas ei olnud televiisorit, tehti tutvust poeakendega ja osteti suveniire. Paaril õhtul käidi restoranis, kus poisid sõid paksu Alberta steaki.
Neljandal päeval mindi veel kord Lake Louise’i, siis Sunshine’i ja lõpuks veel kord Louise’i. Igal õhtul sadas natuke veel lund, nii olid siis parimad suusaolud.
Hakati juba arutama, kas mitte korrata samasugust sõitu tuleval aastalgi.
Laupäeva hommikul olid poisid kurvad, et tore retk oli lõpule jõudmas, kuid õnnelikud, et saab varsti jälle koju. Teel Banffist Calgarysse külastati veel Calgary Eesti Seltsi esimeest Enn Tiislarit ja tema abikaasat Pärjat nende suvilas Canmore’is. Enn ja Pärja on endised torontolased, kuid neile on Alberta rohkem meeltmööda. Sellega nõustub igaüks, kes on näinud Tiislarite ilusast chalet’st avanevaid suurepäraseid vaateid Kaljumägedele.
Poisid olid tänulikud Tim Horton'i donut’ide eest ja isadel oli hea meel vanade sõpradega veidi juttu ajada enne kui sõideti Calgary lennujaama.