Uuriti võimalusi, sõideti elektrooniliselt mööda internetti kuurordid läbi ja lõpuks võeti kontakti reisiagentuuriga. Otsustati minna Briti Kolumbia sisemaale, Kelowna linnal lähedal asuvasse „Big White” suusakuurortisse. Kelowna on kuulsa Okanagani oru suurim linn moodsa rahvusvahelise lennujaamaga, kuhu saab lennata otse Torontost. Okanagani orus on suhteliselt soe kliima, kus kasvatatakse aed- ja puuvilju ning toodetakse maailmakuulsaid veine.
Kaasasõitjad olid sel aastal Markus Agur, Peter Kastelic, Mihkel Montgomery, Taavo Ruberg, vennad Mark ja Erik Allas ning Paul ja Allan Marley. Juhtideks olid nskm. Kalev Ruberg Vancouverist, skj. Rein Krevald Floridast ja nskm. Toomas Marley Torontost. Kuna osavõtjad tulid mitmest ilmakaarest, jõuti kohale erinevatel aegadel ja erinevate transpordivahenditega.
Nädal enne suusatamist oli tulnud Big White'i 30 cm lund, nii et poisid läksid kohe pühapäeva hommikul kohalikku kuulsat „shampanjer puudrit“ proovima. Kahjuks oli aga ilm väga udune. Skaudipoiste sõnul suusatasid nad nagu piimapudelis. Kuid esmaspäevaks oli ilm klaarinud, siis sai korralikult igal pool suusatada ja maastikku nautida.
Ja küll oli see maastik suurepärane, niisugust siin Ida-Kanadas küll ei ole! Mäetipp oli 2319 m kõrgusel, teisi mägesid oli igal pool ümberringi näha. Mäejalam oli 1508 m, seega 777 m langusega. Kõige pikem suusarada oli 7,2 km pikk. Nii oli poistel haruldane võimalus suusatada nii pikka rada ja üle kolmveerand kilomeetri vertikaalselt. Sel aastal on seal lund sadanud 227 cm. Kuused mäetipus olid lausa kadunud lumevaiba alla.
Suurel Valgel kuurordil on 139 suusarada algajatele, keskmistele ja ekspertidele. Kokku on ligi 3000 hektarit suusatamiskõblikku maa-ala, kus asub 13 lifti. Nii oli seal võimalusi kõikide jaoks. Võibolla kõige meeldivam oli, et vendurite hotell „Whitefoot Lodge“ oli nö. „ski-in, ski-out”, samuti kui kõik teised öömajad selles suusakülas.
Poisid suusatasid kuus pikka päeva järjest. Juba kella üheksast hommikul olid suusatajad mägedel ja alles kella nelja paiku tuldi tuppa. Hotellis oli suurepärane saun, kus sai leili visata, ja sauna kõrval külm vann ja soe mullivann, kus sai väsinud lihaseid ja luid kosutada, aga ka tutvuda teiste suusatajatega, kes olid tulnud Saksamaalt, Austriast, Prantsusmaalt, Ameerikast, Jaapanist jm.
Skaudid muretsesid ise oma toitlustamise eest, sisseostude eest oli hoolitsenud Ingrid Ruberg. Poiste isu oli suurem kui kodus, suured potitäied spagette, makarone ja chilit kadusid koos küüslauguleibadega, pärast piima ja mahla peale. Paar korda käidi ühise salgana kohalikes restoranides, kus sai mehiselt liha süüa.
Nädal lõppes õnnelikult, keegi ei murdnud luid ega väänanud jalga. Laupäeva varahommikul viidi poisid bussiga lennuväljale ja Kelownast algas lend kodu poole. Lennukis oli juba kuulda arutelu — kuhu me tuleval aastal suusatama läheme?
Nüüd ootab Mõõgamehi ees põnev kevad ja tegevusrikas suvi. Laupäeva hommikuti käiakse Eesti Maja lasketiirul harjutamas Skautide Maleva laskevõistluse jaoks, mis toimub 12. aprillil. Siis tuleb Jüripäeva paraad 26. aprillil. Mais ja juunis on kavas talgud, kus muuhulgas tuleb lõpetada Lembitu küla katusealune, loodetavasti veel enne Kotkajärve 50. aastapäeva pühitsemist juulikuus. Ja lõpuks augusti kolmandal nädalal toimub laager koos teiste Kanada eestlaste skaut- ja gaidüksustega.
Niisiis paneme suusad suveks pööningule ja võtame välja soojema ilma tööriistad, spordivarustuse ja skauditarbed.