Lennart Meri armastas müütidest mitte ainult kirjutada, vaid ka neid luua. Vaevalt õnnestub meil lähiajal fikseerida kõiki tema tegemisi ja taustu mingis täiuslikkusele pretendeerivas vormis. Ükskõik, kuidas me ka tema eluloo, isiksuse ja saavutuste puhul ei püüaks koguda andmeid, analüüsida või võtta neid kokku, libiseb ikka objekti põhjatus ja mitmekülgsus me sõrmede vahelt ära. Kitsaks jäävad Meri puhul kõik raamatukaaned.
Rohkem kui abstraktne euroopalikkus, mida praegu Eestis Meri puhul eriti toonitatakse, määras tema isiksuse kujunemist mitmekümneaastane pidev peaga vastu müüri jooksmine, ahastus, lõhestumine ja laveerimine vastukäivate ideaalide ja kohustuste puhul — seda kõike totalitaarses ühiskonnas. Alustas ta ju oma ülikooliõpinguid sõjajärgses Tartus veel Stalini ja kurikuulsa NLKP VIII pleenumi ajal. Enne seda oli ta koolis käinud Berliinis, Pariisis ja Nõmmel ning olnud ema ja noorema vennaga küüditatud Siberisse. Edasi mõjutas tema arengut literaadi närvesööv ja ebamäärane töö. Teda toetas vaimselt ta legendaarne/kontroversiaalne isa-guru Georg (EV välisministeeriumi kõrge ametnik, küüditatu, Lubljanka vang, Beria soosik, Shakespeare'i tõlkija) ja praktiliselt ta kaunis arstist abikaasa Gina. Kuid samas oli Lennarti onu Arnold Eesti NSV esimene N Liidu kangelane, mis küllap ka midagi tähendas.
Noor Lennart Meri viis end raske intellektuaalse tööga erakordselt kõrgele tasemele, saavutades seda higi, vaeva, komistuste ja konfliktidega, vaevalt et lõivumaksmisteta.
Eesti meedias kiidetakse praegu Lennart Meri head kasvatust, eruditsiooni, demokraatlikku suhtumist — see kõik on õige. Kuid pole ehk imestada, et säärastes äärmuslikes tingimustes kujunenud isiksus tundus vahel ka vastuolulise või koguni kalgina. Mõnikord võis ta isegi oma lähimate sõprade ja kaastööliste vastu olla türanniseeriv või ülekohtune. Samas esines ja toimis ta Euroopas ja maailmas hiilgavalt haritlase, välisministri ja presidendina oma järjekindlate hilinemiste kiuste. Milline võimas haare, särav isiklik sarm ja milline imetlusväärne analüüsi- ja sõnastamisvõime! Mis siis imestada, et teda nimetati 1998. a. Aasta Eurooplaseks! Kahtlemata on meie seast lahkunud üks väga erakordne isiksus, ükskõik, millise mõõdupuuga ka teda ei mõõdetaks.
Järgnevalt jagaksin lugejaga kolme mälestuskildu Lennart Merist kui haritlasest, välisministrist ja presidendist.
Haritlane — Tartu ülikooli 350. juubeli aastal 1982
1932. a. tähistati Tartus ülikooli 300. juubelit; stalinlikul 1952. a. aga 150-ndat. 1982. aastaks olid progressiivsemad ülikooli jõud võidelnud välja õiguse pidada ülikooli 350. juubelit. Kevadel 1982 helistas Lennart Meri Helsingist ja teatas ärevalt, et juubel tuleb küll, aga selleks on ülikooli juhtkond rektor Arnold Koobiga eesotsas kutsunud Tartusse 700 N. Liidu ülikoolide tegelast ja mitte ühtki teadlast läänest. Et vältida säärast rahvuslikku häbi, tuleb tegutseda, ja nimelt kiirelt ning otsustavalt, ütles Meri.
Lähtusin siis Lennarti enda õpetustest punavõimudega suhtlemise osas, nimelt kohelda neid gangsteritena. Kaabakale tuleb põhiliselt anda võimupositsioonilt säärane pakkumine, millest ta lihtsalt ei suuda ära öelda. Konsulteerisin oma Göteborgi kolleegi Jörgen Weibulliga, tema heaks sõbraks ühisest Lundi ajast oli tollane Rootsi ülikoolide kantsler Carl Gustaf Andréen. Kohtusime kolmekesi Göteborgis ja arutasime asja. Otsustasime, et Rootsi ülikoolid, peamiselt Uppsala ülikool kui Tartu emaülikool, ei hakka ootama mingit (nagunii mittesaabuvat) kutset Tartust, vaid haaravad ise initsiatiivi ja pakuvad end lahkelt ja rõõmsalt külla, loomulikult täies akadeemilises hiilguses ja suure raamatukingitusega. Säärasest pakkumisest ei suutnud ega julgenud rektor Koop ära öelda. Skandaal olnuks liiga tähelepandav. Ja nii toimuski.
Rektor Martin Holmdahl Uppsalast võttis kaasa veel Stockholmi ülikooli rektori ja Uppsala/Stockholmi ajalooprofessori Loiti. Holmdahl pidas ülikooli aulas suurepärase kõne. Anti üle värsket rahvusvahelist teaduskirjandust – ikka veel kinnisesse Tartu linna. Menu oli täielik. Nii toetati ja tiivustati eesti haritlase Lennart Meri eestvedamisel vabaduspüüdeid Tartu üliõpilaskonnas. Sellest, nagu dessandist läänemailt, räägitakse Tartus veel tänapäevalgi.
Välisminister, 1990. a. juuli alul, hotell Sacher Viinis
Viini hotell Sacher on maailmakuulus küll oma shokolaaditordi tõttu, aga seal saab ka oivaliselt pidada mini-konverentse. Suvel 1990 oli Lennart Meri olnud juba mõned kuud Eesti välisminister, olgugi et Edgar Savisaare veel nõukogudehõngulises valitsuses. See loomulikult ei takistanud Merit tegemast kõike võimalikku, et Eesti saaks jälle rahvusvaheliseks subjektiks — nii mitme rahvusvahelise organisatsiooni liikmeks kui võmalik. Sel suvel saatsin nõunikuna välisministrit esmalt Stockholmis ja hiljem Viinis. Mõlemas linnas kohtusime diplomaatidega, üritades neile selgitada, milles asi. Austria pealinn on teatavasti nn Helsingi ja OSCE liikumise keskus, ja novembris 1990 pidi Pariisis toimuma suur OSCE konverents, kuhu Eesti üritas kutset saada. Viinis tuli teha eeltöid, valmistades pinda ette diplomaatiliseks läbilöögiks.
Ei saa öelda, et meie väikest delegatsiooni oleks saatnud käegakatsutav edu. Enamasti kuulati küll viisakalt ära, mida see (tollal ikka veel kehvalt riietatud ja aeglane) Eesti välisminister rääkis ja oligi kõik. Siis saabus kutse Sacherisse kohtumisele USA diplomaatidega. Kaks nooremat härrasmeest suhtusid meisse üleolevalt — jalg üle põlve, kuulati Meri juttu. Äkki lõi aga välk sisse, ja ma arvan, et just sellest momendist peale hakati Eestit välismaailmas tõsiselt võtma. Nimelt teatas Meri: „I know Russia better than Ryzhkov (tollane NL-i peaminister). I have organised 16 expeditions to Siberia, and I have visited Kamchatka 7 times. Where does Ryzhkov get his information from?“ Ameeriklased võpatasid ja hakkasid taipama, millise kaliibriga mehega oli neil tegemist. Et nende vastas ei istunud tavaline idaeuroopa poolt vahetanud funktsionäär, vaid vene asjus erakordselt teadlik inimene. Silmapilkselt vahetati hoiakut ja tooni. See kohtumine lõppes „täielikus üksteisemõistmises”. Sellest momendist hakkas Eesti asi rahvusvahelisel areenil sujuma märksa libedamalt.
Riigipea, 1996.a. Põhja-Saksa Rahvusvahelise Kaubanduskoja 125. juubelil Kielis
1871. a. loodud Saksa keisririigi, aga ka Nord-Deutsche Internationale Handelskammer (IHK) 125. juubelit tähistati 1996. a. Kielis. Saksa president Roman Herzog kutsus külla Leedu, Läti ja Eesti presidendid. Sel puhul peetud kõnekoosolekul osales palju prominente. Juba enne koosolekut jagasid presidentide jooksupoisid meile ilusaid ingliskeelseid broshüüre Leedu ja Läti majanduseeliste, statistika ja muuga. Eesti pool polnud nähtavasti midagi ette valmistanud.
Väliskülalistest sai esmalt sõna Leedu president Algirdas Brazauskas, kes luges konarlikus inglise keeles sõna-sõnalt ette, mis handout'il oli juba kirjas. Läti president Guntis Ulmanis toimis samuti. Muidugi ootasime põnevusega ja närveerides, mis Lennart Meri peale hakkab — ilma tekstita, nagu ta seal oli. Ta tuli kõnetooli, naeratas ja ütles soravas saksa keeles umbes nii, et teate, kallid sõbrad, ma ei hakanud teile mingeid pabereid ette valmistama, sest te teate ju nagunii, millised on Eesti numbrid ja näitajad — nimelt teiepoolsetele investeeringutele väga soodsad. Kui soovite, tulge palun, ja vaadake ise. Tahan teile hoopis rääkida, kuidas ma esimest korda teie ilusas Kielis käisin. See oli 1979, kõige raskema brezhnevliku stagna ajal, kui N. Liit tahtis sõpruslinna pähe Kieli kui NATO mereväebaasi korralikult spioneerida. Olime säärane tüüpiline sõprusdelegatsioon — funktsionäärid, käsipallurid, rahvatantsijad jne, ka mina kui kirjanik. Meid võttis Hamburgi lennujaamas vastu Kieli linnaametnik Schmidt suure turismibussiga. Teel Kieli jalutas hr. Schmidt bussis ringi ja küsis meie erisoove. Käsipallurid tahtsid ehk uusi palle, rahvatantsijad võibolla uusi sukki, ma ei tea. Aga kui hr. Schmidt minu juurde jõudis, vastasin talle vaikselt, et sooviksin tutvuda Lääne-Saksa põhiseadusega. Ja ma saingi temalt teie põhiseaduse taskueksemplari, nii et see nii väga silma ei torkaks. Kui ma öösel pimedas oma Katarinenthali residentsis ringi liigun, võin ma kasvõi, silmaklapid ees, võtta oma raamaturiiulilt teie liiduvabariigi põhiseaduse.
Tõesti, kui tahate hästi investeerida, palun külastage meid Eesti Vabariigis!
Saalist väljudes ei kuulnud ma rahvast rääkimas muust kui Merist ja Estland'ist. Oli see alles tasemel riigimehe etteaste!
Neid kolme juhtumit ühendab Lennart Meri isiksus, tema ideaalid, soovid ja lävimisvõime eesti rahva ja riigi kasuks. Meie seast on lahkunud üks väga erakordne inimene.
Lennart Meri, 1929—2006 haritlane, välisminister, riigipea
Arvamus
TRENDING
