Rasmus Kagge, reporter POSTIMEES
Endine president Lennart Meri lükkas tagasi Arnold Rüütli kutse osaleda iseseisvuse taastamise päeva pidulikul kontserdil, selgitades oma erakirjas, et on alati olnud selle tähtpäeva tähistamise vastu.
Armsale härra Vabariigi Presidendile 18. augustil Kabelineemelt adresseeritud kirjas tänab 1992.–2001. aastate riigipea esmalt Rüütlit «julgustava telefonikõne» ja presidendi Kadrioru residentsi aias peetud kontserdile kutsumise eest ajal, mil Meri oli haiglaravil. Nimelt tehti Rüütli eelkäijale augusti algul operatsioon, mille käigus eemaldati ajust vedelikuga täidetud tsüst.
«Kahjuks ei pea ma võimalikuks kutset vastu võtta, ja seda mitte tervislikel põhjustel, olen äsjasest operatsioonist jõudsalt toibumas,» rõhutab Meri oma kaheksarealises kirjas, «vaid seetõttu, et olen alati olnud selle tähtpäeva tähistamise vastu.»
Samal teemal:
Juhtkiri: Vaidlust pole enam vaja
Viidates parlamendi otsusele, millega 1998. aastast alates kuulutati 20. august riigipühaks, selgitab Meri: «Alates Riigikogu vastavast otsusest olen püsinud seisukohal, mille järgi taasiseseisvumispäeva esiletõstmine kõigutab meie riikluse järjepidevuse põhimõtet.»
President Rüütel ütles eile õhtul Postimehele Meri kirja kommenteerides, et 20. august ei saa ega tohigi asendada 24. veebruari, kuid saab ja suudab seda olulisel määral täiendada.
«Meie rahvas vajab legende esivanemate kangelaslikkusest Vabadussõjas iseseisva riigi loomise nimel. Samaväärselt vajame me ka kaasaega puudutavaid lugusid vabaduse veretust lauluga kättevõitmisest, mille krooniks ongi taasiseseisvumispäev,» lisas president.
Riigipüha vastane
«Just taasiseseisvumispäeva tähistamist ja inimeste pidulikku meeleolu nähes küsis noor vene ajakirjanik minult laupäeval: «Kas tänane Eesti riik on seesama, mis sündis 1918. aastal?» Vastasin talle: «Ilma mingi kahtluseta!»,» selgitas Rüütel.
1991. aasta augustiputši ajal Edgar Savisaare valitsuse välisministri portfelli kandnud ning pöörde ajaks Soome Luumäkile soomepoiste mälestuskivi avama sõitnud Meri on sarnaste avaldustega esinenud varemgi, kuid oluliselt pehmemalt.
Näiteks kui Keskerakond korraldas kolm aastat tagasi iseseisvuse taastamise 10. tähtpäeval konverentsi ning partei juhid avaldasid heameelt, et kolm aastat varem nimetati 20. august riigipühaks, siis teatas Meri, et pole sellega rahul.
Verbaalselt vale
«Taasiseseisvumispäev on eesti keele seisukohalt täiesti väär. See on niisugune verbivorm, mis osutab, et pole tegelikku läbiviijat; see tähendab, et teeb näo, nagu poleks eesti rahvast. Meil tuleb iseenda mugavust mõnikord võita ning nimetada seda päeva täpselt: iseseisvuse taastamise päevaks,» õpetas 2001. aasta pidukonverentsil osalenud ja Savisaare kõrval istet võtnud Meri.
Samal 2001. aastal presidenditiitli Rüütlile üle andnud Meri täpsustas samuti, et Eesti riigi ainuke sünnipäev on 24. veebruar 1918. «Iseseisvuse taastamise päev on väga oluline, aga ta on vabariigi aastapäeva laps, mitte vabariigi aastapäeva isa,» ütles Meri.
Samas leiab Meri enda presidendiaja kõnedest ka positiivsemaid avaldusi. Näiteks kiitis ta 1998. aastal 20. augusti tähtsust, rõhutades, et «ohu korral suudavad poliitilised erakonnad seada rahva ja riigi huvid erakonnahuvidest kõrgemale. See on rahvuslik leppimise päev.»
Putši ajal valitsust juhtinud Savisaar ütles eile Postimehele, et loomulikult on Lennart Meril õigus oma arvamusele, aga seekord näeb ta tonti seal, kus seda ei ole, hoolimata oma üliheast tervisest.
«Varem on Meri isegi artikleid kirjutanud 20. augusti tähistamiseks,» ütles Savisaar.
Lennart Meri ei tunnusta taasiseseisvumispäeva PM (2)
Kuumad uudised | 21 Aug 2005 | EWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Ei tundu jah kuigi riigimehelik see Meri avaldus. Mõned põevad millegipärast endiselt mingeid imelikke komplekse 20. augusti ees. Kas tõesti tema ka?
Samas on see iseseisvuse taastamise kuupäev 20.08.1991 vähemalt sama tähtis, nagu võidupüha 23.06.1919. VÄHEMALT sama tähtis. Ning emotsionaalselt mõistagi lähemal, sest enamus neis sündmustes osalejatest on tänaseni meiega. Seda peab tunnistama ka riik, kasvõi austusest nende Kaitseliidu ja Kodukaitse meeste vastu, kes putšipäevil barrikaadidel seisid ning olid valmis lahinguteks Pihkva dessantväelastega, austusest nende raadioajakirjanike vastu, kes töötasid teadmises, et neid võidakse rünnata ning olid valmis alustama tööd põrandaaluses raadiojaamas.
Peame tänama õnne, et Eesti pinnal 1991. aastal toimunu jäi vaid psühholoogiliseks sõjaks ning hea sõnaga meeles pidama neid, kes selles sõjas suutsid Moskva seljatada ja putši haripunktis julgesid iseseisvumisotsuse välja töötada ja vastu võtta. Kui nad poleks seda teinud, kui palju siis oleks mõtet olnud kogu sellel tohutul tööl, mida tegi eesti rahvas erinevate poliitiliste liikumiste kaudu aastail 1987-1991? (Loomulikult ei mõtle ma siin Interliikumist, Töökollektiivide Ühendnõukogu ja nõukogude-meelset osa EKP-st eesotsas L.Annusega). Mis näoga oleksime silma vaadanud neile väliseestlastele, kes kogu okupatsiooniaja olid hoolitsenud selle eest, et Lääneriigid ei unustaks, et Baltimaad on okupeeritud?
Samas on see iseseisvuse taastamise kuupäev 20.08.1991 vähemalt sama tähtis, nagu võidupüha 23.06.1919. VÄHEMALT sama tähtis. Ning emotsionaalselt mõistagi lähemal, sest enamus neis sündmustes osalejatest on tänaseni meiega. Seda peab tunnistama ka riik, kasvõi austusest nende Kaitseliidu ja Kodukaitse meeste vastu, kes putšipäevil barrikaadidel seisid ning olid valmis lahinguteks Pihkva dessantväelastega, austusest nende raadioajakirjanike vastu, kes töötasid teadmises, et neid võidakse rünnata ning olid valmis alustama tööd põrandaaluses raadiojaamas.
Peame tänama õnne, et Eesti pinnal 1991. aastal toimunu jäi vaid psühholoogiliseks sõjaks ning hea sõnaga meeles pidama neid, kes selles sõjas suutsid Moskva seljatada ja putši haripunktis julgesid iseseisvumisotsuse välja töötada ja vastu võtta. Kui nad poleks seda teinud, kui palju siis oleks mõtet olnud kogu sellel tohutul tööl, mida tegi eesti rahvas erinevate poliitiliste liikumiste kaudu aastail 1987-1991? (Loomulikult ei mõtle ma siin Interliikumist, Töökollektiivide Ühendnõukogu ja nõukogude-meelset osa EKP-st eesotsas L.Annusega). Mis näoga oleksime silma vaadanud neile väliseestlastele, kes kogu okupatsiooniaja olid hoolitsenud selle eest, et Lääneriigid ei unustaks, et Baltimaad on okupeeritud?
Meri oli omal ajal ja alal tubli küll-ma just mõtlen siin neid Eesti iseseisvusaastate algust. Sest paraku oli tema üks vähestest, kes pimedast kommunistlikust ideoloogiast suutis väga kiiresti ümber orienteeruda-milleks siis selline tagasilöök tema seisukohtades? Võibolla äkki on ikka see kommunismi pisik sügaval tema hinge sees, ja küllap tema parimad aastad olid ika selle reziimi all elatud. Sellest oleneb palju inimese elu väärtustest ja hoiakust. Palju õnne temale. (Kui tema Viimsi kodust mööda sõita kas siis näeme teda hoovi peal Adidasi-särgis rinnal märgitud CCCP tähtedega????)
Kuumad uudised
TRENDING
