Ühendriikides elavale ajakirjandusuurijale Anatole Rapopordile kuuluvad järgmised sõnad, mida ma tsiteerin mälu järgi: “Inimene elab sõnade ookeanis nagu kala elab soolases ookeanis. Peame hoidma puhtana oma mere, peame hoidma puhtana oma informatsiooni.”
Tuletan siit kolm skeptilist küsimust. Kas meie oleme suutnud puhtana hoida oma mere, – mitte kujundina, vaid elava süsteemina? Kas oleme suutnud puhtana hoida oma informatsiooni? Ja kui vastused kahele esimesele küsimusele ei kujune jaatavaks, tuleneb siit kolmas ja fataalne küsimus: kas suudame säilitada demokraatiat?
1.
Euroopa ja Vene Föderatsioon seisavad keset suuri muutusi. Majandusreformid Venemaal ja õigusriigi tugevnemine on loonud tugeva eelduse Venemaa süvenevaks koostööks Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikidega. Ma viitan kasvõi äsjastele pidustustele Peterburis, maailma kaheksa tööstusriigi juhtide nõupidamisele Evianis Prantsusmaal ja sellega üheaegselt toimunud Saksa Sotsiaaldemokraatliku Partei konverentsile, mis kiitis suure häälteenamusega heaks liidukantsler Gerhard Schröderi reformiplaani kakskümmend kümme.
Me võime selle põhjal suure tõenäosusega ennustada maailmamajanduse toibumist äsjasest madalseisust, kaubavahetuse süvenemist ja Läänemere veeteede kasvavat kasutamist. Läänemerel ja eriti Soome lahes on veoste suurim kasv ajavahemikus 1998–2001 langenud Peterburi sadamale, mis töötles ligi 37 miljonit tonni kaupu. Teise maailmasõja järgsel ajal on mereveonduse maht kasvanud seitse korda, ja maailma mereveondusest langeb Läänemerele ligi 8 protsenti.
Seoses Koivisto (Primovski) naftaterminali avamisega on Soome laht muutunud kitsaks ja ohtlikuks. Seda võisime kogeda möödunud sügisel Läänemerest tulnud tankeri Prestige hukkumisel Hispaania rannikul. Seda tõendas dramaatilisel viisil äsjane Hiina kaubalaeva Fu Shan Hai ja Poola Gdynia kaubalaeva kokkupõrge Bornholmi lähedal eeskujuliku nähtavuse ja rahuliku mere tingimustes. Ma arvan, et see on olnud hoiatav õppetund, mille järeldus on lihtne: Läänemerel suurenevaid õlivedusid tuleb usaldada topeltkeredega tankeritele.
Mida tähendab: tuleb usaldada? See tähendab, et Läänemeremaad peavad Euroopa Liidult ning Ameerika Ühendriikidelt taotlema, et sadamad ei võtaks vastu Läänemerelt tulevaid ühekerelisi tankereid. Läänemeri on Põhjala meri, ta on madal; tema vee vahetus maailmamerega sõltub tormidest; ja erinevalt teistest meredest puuduvad Läänemerel mikrobioloogilised organismid, mis suudaksid naftaprodukte külmas vees lagundada.
Tankeriõnnetus Läänemeres, eriti aga Soome lahes, võib kujuneda ökoloogiliseks katastroofiks, mis võib tagajärgedelt olla võrratult raskem kui soojas meres või ka Jäämeres. Meie kõige huvides on, et Läänemeri teeniks efektiivselt kõiki oma rannamaid, ennekõike Vene Föderatsiooni, kellele see kitsas meri moodustab olulise ühenduse Euroopa Liiduga. Kuid see on võimalik üksnes uute ja rangete julgeolekunõuete puhul, mille täitmist peavad kõik Läänemere-äärsed riigid pidama oma kõrvalekaldumatuks kohustuseks. Me tahame oma koostööd Vene Föderatsiooniga rajada kindlale ja kestvale alusele.
Minu teemaks on ennemini meedia. Inimese vabadus. Vabadus kõnelda seda, mida ta mõtleb. Vabadus liikuda. Vabadus ideesid vahetada. Vabadus kaupu vahetada. Vabadus – ja ka kohustus! – tajuda, et Läänemerest on kujunenud Euroopa Liidu esimene sisemeri. Ning mõistagi kohustus meeles pidada endise Soome presidendi Martti Ahtisaari lootusi ja nägemusi, mida ta seostas “Põhjala dimensiooniga”.
Sedamööda, kuidas Euroopa integratsioon süveneb ja Euroopa Liit laieneb, kasvab ka Läänemere piirkondlik koostöö ja otseühenduste tähtsus. Läänemerd nähakse ikka veel looduse kingitusena, umbes nagu poeetilist tähistaevast või romantilist päikesetõusu, mis ei vaja aednikku, vaid üksnes lillenoppijat. Ja sellega ma jõuangi oma teise probleemi juurde: kas oleme suutnud puhtana hoida oma informatsiooni?
Läänemere õlikriisid, millele eespool viitasin, on Vene meedias kajastamist leidnud ennekõike vabas interneti meedias. Viitan kasvõi keskkonnakaitsja Aleksandr Sutjagini artiklitele “Infoterras”, mis on avaldatud kahe ja enama aasta eest, kuid ei ole ei Eesti ega Saksa ajakirjanduses kajastamist leidnud.
Kümne päeva eest toimus aatomijaama linnas Sosnovõi Bor miiting, mis oli pühendatud alumiiniumitehase ehitamise vastu Soome lahe rannikul. Alumiiniumitehase toodang, 440 000 tonni aastas, veetakse Läänemere kaudu maailma ettevõtetele, alumiiniumiks vajalik toore veetakse Uus-Meremaalt ja Gineast Läänemere kaudu sisse. Ka selle vastu on Venemaal loodud kodanikuühendus Rodnoi Bereg. Kodanikuühendused on Venemaa demokraatia lootus.
Peterburi on Venemaa kõige euroopalikum linn. Kas Läänemeri kui Euroopa Liidu esimene sisemeri asetab õlgadele ka kohustusi? Saksa ja Eesti ajakirjanduse kohaselt näib, et ei aseta. Ma arvan, et see sunnib meid täna rääkima ka meedia kvaliteedist ja moraalist.
Ma tulen tagasi Anatole Rapopordi sõnade juurde inimesest ja kalast, kes mõlemad vajavad oma puhast ookeanit. Me teame, mis vastasel korral kaladega juhtub: saaste hävitab kalad. Hüva, kalad on kolme bioloogilise klassi võrra primitiivsemad inimestest, aga puhta informatsiooni puudumine, või, nõudlikumalt, informatsiooni puhtuse puudumine degradeerib ka inimest. Ma ei kõnele venelastest, keda meil on kohustus aidata teed leida kodanikuühenduste juurest efektiivse parlamentaarse demokraatia juurde. Ma räägin teist, sakslastest, ja endast, eestlastest. Me elame ajal, kus oleme sunnitud kurvalt jälgima ajakirjanduse allakäiku.
Olen vist sunnitud osutama, et ajakirjandusel on Eestis oma ajalugu. See algas 18. sajandi keskel ja saavutas 19. sajandi lõpus, 20. sajandi algul Eesti väikesel turul asendi, mida ajalehtede arvukuse, mitmekülgsuse ja järelikult kodaniku mõjutamise poolest võiks kõrvutada mistahes Euroopa piirkonnaga.
Praegu kaotab Eesti trükitud ajakirjandus järjest enam oma tarbijaid raadiole ja eriti televisioonile. Vahel mulle tundub, et nõukogude totaalse tsensuuri ajal oli Eesti lugeja paremini informeeritud kui praeguse totaalse vabaduse ajal. Seda illusiooni on lihtne seletada. Totaalne tsensuur oli iseenese vastand selles mõttes, et vähemalt Eestis kujundas ta õige kiiresti oma lugemisreeglid, mis reetsid üsna realistlikult, millest kirjutada või kõnelda oli lubatud või mitte lubatud. Sellel oli aga määratusuur kvalitatiivne tähendus: ta hoidis aktiivsena inimese uudishimu. Inimene tahtis teada. Inimene sirutas käe välja keelatud vilja järele, sest inimene oli näljane.
Tänapäeva inimene ei ole uudishimulik ja ta ei küsi. Inimese retseptorid on ummistunud. Ja Eesti totaalselt lugev ühiskond on hakanud oluliselt muutuma. Haritlaskond loeb, lihtrahvas vaatab. Vanem põlvkond loeb, noorem põlvkond vaatab. Selle toimel lahvatavad alles nüüd, suure inertsiga esile nõukogude totalitaarse aja intellektuaalse lamestumise kurjad viljad.
Eestit on alati nimetatud posttotalitaarse maailma üheks edukaks riigiks, ja ma ei kavatse sellele vastu vaielda. Kuid kõige kiiremini suutsime ennast totalitarismist lahti murda poliitikas; me murdsime ennast suhteliselt kiiresti lahti ka totaalse süsteemi käsumajandusest ja ruttasime uljalt vastu vabaturumajandusele; kõige aeglasemalt toimub murrang kultuuris, siin annab ennast valusalt tunda intellektuaalse kapitali puudumine.
Ajakirjandus Eestis, mille puhul ma kunagi vana BreÏnevi või noore Andropovi aegu lootsin, et ta üllatab oma küpsusega teid, tarbimisühiskonna flegmaatilisi liikmeid, elab Eestis läbi neidsamu raskusi, mis seisavad saksa, prantsuse, ameerika ajakirjanduse ees. Kuid Eestis on nad kahjuks palju nähtavamad. Ajakirjandus ei ole neljas sammas, ta püüab olla poliitiline partei.
Kuid me ikka veel tajume ajakirjanduse raskusi, ja vahel koguni tundub, et me tajume neid järjest valusamalt. Selles on meie lootus.
Me maksame ajakirjanduses totalitaarse ajastu võlgasid. Meie intellektuaalne kapital hävitati mitte piltlikult, vaid tegelikult: 14. juunil 1941 tabas Leedut, Lätit ja Eestit nõukogude esimene deportatsioonilaine, mis viis igavesti Siberisse meie aktiivse haritlaskonna. Neid mälestades küsime enda käest: kuidas kaitsta demokraatiat totalitaarse terrori vastu? Mitte igaveseks, vaid järgmiseks viieks või kümneks aastaks? Sellest elabki lugeja lootus.
Kommentaari aluseks on president Lennart Meri ettekanne Schierensee kohtumisel 14. juunil 2003