Endine president Lennart Meri ütleb aastalõpuintervjuus Postimehele, et Euroopa Liitu jõudvas Eestis tuleb nii sotsiaalse õigluse kui ka kristliku moraali järgi aidata neid, kes on kiirete muutuste käigus elu hammasrataste vahele jäänud.

Eesti lõpetas sel aastal liitumiskõnelused Euroopa Liiduga ja sai kutse liitumisläbirääkimistele NATOga. Juba kõlavad hääled, et Eesti on oma välispoliitilised prioriteedid saavutanud ja uusi sõnastada ei oska. Nõustute te sellise hinnanguga?

Vana aasta lõpul tahaksin olla optimistlik. Minu mälu järgi külastas Ülo Nugis NATO Parlamentaarset Assambleed juba 1990. aastal. Teiste sõnadega, mõlemad liitumised astusid meie ellu kaheteistkümne aasta eest kui Eesti iseseisvuse ja turumajanduse taastamise tagatised. Nüüd on meil õigus uhkust tunda ja öelda, et põld on seemendatud. See on meie põld ja meie higi. Murrangu keskel on raske murrangu suurust hinnata. Läti president Vaira Vike-Freiberga kõneles iseseisva Läti rajamisest, Läti iseseisvuse taastamisest ja Euroopa ühinemisest Lätiga. See on meie kolmainsus.

Ja nüüd teie küsimuse kriitiline pool: meil tuleb õppida oma põllult vähema higiga suuremat saaki koguma. Aadu Luukasel on õigus, et meie tootlikkus on madal. Tsiteerime meelsasti ilusaid numbreid, näiteks seitsekümmend protsenti Eesti väljaveost Euroopa Liitu, kuid need on vaese riigi väikesed suhtarvud. Eesti on nagu ebaühtlane saarestik. Mõnel saarel, kus haritlaskonna osa on määrav, oleme Euroopa Liidu keskmisest isegi ees: telekommunikatsioonid, pangandus, biogeneetika, elektroonika, üksikud suurtalud. Aga tööstusel puuduvad oskustöölised ja Tallinn pole kümne aastaga suutnud autode parkimist korraldada. Näiliselt on see sisepoliitika, kuid mida arenenum ühiskond, seda enam sisepoliitika suunab ja toidab välispoliitikat.





Niisiis ei tähenda liitumised Eesti välispoliitika lõppu, vaid uue peatüki algust. EL on ka regioonide liit. Selles seoses oleme muudest kandidaatmaadest ehk õnnelikumadki. Meenutan peaministrite Siim Kallase ja Paavo Lippose kokkulepet rakendada kahte kõrgemat riigiametnikku Eesti ja Soome koostöö edendamiseks. Soome astus Euroopa Liitu hiljuti, kuid on osutunud mitmest vanast olijast tõhusamaks ja asjalikumaks. Samas on ta väikeriik nagu Eestigi. Meil on Soomelt palju õppida.

Olen veendunud, et ka meie suhted Venemaaga muutuvad selgemaks. Loode-Venemaa on Eestile, nagu ka Soomele, huvitav piirkond, mis võiks kujuneda majandusliku, turismialase jm koostöö alaks.

Ja lõpuks meenutab president Chiraci istutatud tamm mu ukse ees tema lubadust Eestisse tagasi tulla. Tema sõnul on Eesti kõige põhjapoolsem frankofooniline kants. Esimesena tajus Eesti iseseisvumist prantslane Léouzon le Duc ülemöödunud sajandi keskel - ilus näide, et kaugelt näeb kaugemale. Vaevalt tarvitseb meil loetleda kõiki eesti kunstnikke ja kirjanikke, kes enne Esimest maailmasõda käisid Prantsusmaal äratust saamas. Esimene eestikeelne õigusteaduslik ajakiri hakkas ilmuma Pariisis, mitte Tartus ega Tallinnas...

Mis kujuneb teie arvates Eestile kõige kõvemaks pähkliks teel Euroopa Liidu täieõiguslikuks liikmeks ja NATOsse?

Haritud ja oma tööle pühendunud riigiametnikud. Lubage selles seoses öelda, et neid on ka praegu. Eesti riik on neisse investeerinud oma kasinaid ressursse. Ametnik on väärtus, mis kuulub riigile, mitte erakonnale. Kui ametnik vahetab riigitöö eratöö vastu, on see meie kõigi kaotus.

Olen näiteks olnud lähedane sõber Ignar Fjukiga, kes paarikümne aasta eest hakkas uuendama venemeelset ehituspoliitikat, seejärel käivitas Kultuurinõukogu, meie esimese taskuparlamendi, ning on olnud kõigis Riigikogudes aktiivne liige. Ta on parimas keskeas. Ma ei pea õigeks, et ta riigitööst loobub - suurema loovuse nimel. Mis võiks olla loovam õiglase, jõuka ja kindla tulevikuperspektiiviga Eesti loomisest?

Kas Eesti Euroopa Liidus köhida tohib?

Köha saab ravida, aga oma seisukohti tuleb kaitsta. Ja see oskus on õpitav. EL pole polikliinik, vaid euroopalikel väärtustel põhinev heaoluühiskond.

Miks on Eesti kandidaatmaadest ühe madalama toetusega Euroopa Liidu suhtes?

Eestlasel on eestlase iseloom. Pearu ja Andres võiks olla märksõna, aga ühte ei oleks olnud ilma teiseta ja kokku on see meie tõde ja meie õigus. Vahel on ta ka koomiline. Aasta läbi võisime lehest lugeda väitlust, miks Eestis aastatuhat ei alga siis, kui ta algab, ning selleks võeti isegi tuletikud appi.

Aastaid tagasi kõnelesin sellest, et iga pere, iga vanus, iga eriala peab täpselt teadma, missuguseid võimalusi EL talle pakub. Kasutasin sel puhul kujundit tädi Maali. Paraku samastati kujund reaalse inimesega, kelle teadmised ei ulatunud kodutanumast kaugemale. Kahju raisatud ajast, kahju tädi Maalist. Võiksime õppida Soomest, kus ELi tutvustati mitmeid aastaid ja nii, et see jõudis iga kodanikuni. Kuid eestlane eelistab õppimisele õpetamist.



Miks on president Lennart Meri loobunud Eesti valitsuse esindamisest Euroopa konvendis ja jätnud selle töö asendajale?

Ma ei ole loobunud valitsuse esindamisest ja osalen kindlasti konvendi lõpuistungitel. Kuid ELi reformimise detaile tunneb Henrik Hololei ja meie Riigikogu delegatsioon minust paremini.

Olen samal ajal ohtralt esinenud Euroopas, sest väike ja vähetuntud Eesti vajab tutvustamist Euroopa Liidus täpselt samuti nagu Euroopa Liit Eestis.

Prantsusmaa nägemusest, mis erines nii Saksamaa kui ka Inglismaa nägemusest, kõneles mulle Tallinnas juba aastal 2000 president Chiraci lähedane sõber Jérôme Monod. Mul on hea meel, et erinevused vähenevad.

Kas teie süda on Eesti riigi ja rahva pärast rahul?

Eesti riigi ja rahva saatus on rahva kätes. Need on karastatud käed, ja aastal 2004 on need tänasest ka palju tugevamad käed.

Lennart Meri ja uus poliitika. Mida loodate ja mida kardate Riigikogu valimistelt?

Uus poliitika on kujund, mille sisu ma ei tunne. Minu jaoks on olemas Eesti poliitika. Me vajame Riigikogusse inimesi, kellel on avar pilk, mis küünib koduõuest kaugemale; kellel on riigimehelik käitumine, mis tähendab julgust seada vajaduse korral esikohale riigi, mitte erakonna huvid.

Avalikkus seostab teid Res Publicaga ja peab teid nende ristiisaks.

See ei ole õige. Rein Taagepera kutsus mind Res Publica asutamisüritusele. Nad said mu kõnepulti ja ma ütlesin, et ajal, kui räägitakse nii palju poliitilise huvi vähenemisest, on see huvi kokku toonud 800 inimest, ja ma soovisin neile palju jõudu.

Samuti on ajakirjanduses juttu olnud, et kutsusite kohalike valimiste järel enda juurde paremerakondade esindajad ja tegite pärast nende kehva esinemist ettepaneku luua uus parempoolne erakond.



Kui tahate, küsige politsei käest järele. Nad märgivad kõik üles, kes minu juures käivad. Need, kellest te räägite, pole siin olnud. See on väljamõeldis ja ma umbes aiman ka, kes võiks selle levitamisest huvitatud olla.

Teie suhtumine rahvuslikku leppesse. Kes kellega ja milles peab kokku leppima, kui üldse peab?

Rahvusliku leppe eesmärgiks on sotsiaalselt õiglaselt jaotuv heaolu kasv. Heaolu kasvab siis, kui tehakse tööd. Töö peab olema mõttekas ja looma uusi väärtusi. Hea töö väärib head tasu. Rahvusliku kokkuleppe osapoolteks peaksid olema riik (valitsus), tööandjad ja töövõtjad. Valitsus tagab uusi väärtusi loova keskkonna, tööandjad pakuvad mõttekat tööd ja sellele väärilist palka ning töövõtjad oma head tööd.

Hariduse omandamine on samuti töö.

Mida teha, et meil rohkem lapsi sünniks?

Eestlast ehk üllatab, et seesama küsimus on niisama teravalt päevakorras Saksamaal, Prantsusmaal, mõistagi ka Soomes. Erinevus Eestiga on vahest selles, et need on heaoluriigid, kelle arsenal on palju võimsam lastesõbraliku keskkonna loomiseks. Eesti häda on selles, et ta on vaene riik, kes simuleerib heaoluriiki ja oma arvukate ebafilosoofide kaudu kipub seda mustkunsti koguni uskuma. Sellest võiks ja tuleks pikalt rääkida, sest see on tõusikute ja ulaharitlaste kaudu mitmekordselt võimendunud sotsiaalseteks pingeteks. Kuid kriitiline aeg on nüüd loodetavasti möödas. Kogu Eesti ajaloo kestel ei ole nii palju pereelamuid ehitatud nagu viimase kümne või viie aasta kestel. Need majad ei jää lastetuks.

Kas Eesti kodakondsuspoliitika on muudatusteks küps? See on vihje Rein Taagepera ideedele.

Praegune mudel on «keel - meel - kodakondsus». Taagepera mudel on «kodakondsus - meel - keel». Senine poliitika on sisemise julgeoleku seisukohalt end õigustanud. Taagepera mudeli rakendamine on endiselt riskantne, kuigi riski vähendab Eesti liitumine ELi ja NATOga.

Kuid halli passi omanikke on liiga palju ja selle probleemi lahendamine on oluline. Meil tuleb mõistvalt tegeleda noortega. Peaks olema endastmõistetav, et muulasest gümnaasiumilõpetaja õiendab kodakondsuseksami ja saab koos küpsustunnistusega ka kodakondsuse. Sel juhul saaks mudelit lihtsustada: «õppekava - kodakondsus».



Vabadussammas: miks, kuhu, missugune ja millal?

Olen tõepoolest vabadussamba þürii esimees. Kahjuks ei ole þürii soovitused avalikkuse ette jõudnud, mulle ei esitatud isegi protokolli allakirjutamiseks.

Võitjatele, Pärnu noortele arhitektidele, soovitati kavand ühendada okupatsioonimuuseumiga, mis on Toompea tänava ja Kaarli puiestee nurgal oma kõrguse juba saavutanud, ning Ingeri bastioni võimsale paemüürile kinnitada nurgast nurka ulatuv plaat umbes saja tuhande nimega, keda oleme Teises maailmasõjas kaotanud.

See on meie kõige olulisem kogemus ja peaks meid kaitsma vigade eest, mis minevikus viis iseseisvuse kaotamiseni Võistlusel oli juttu ka vabadusekellast. Soovitasin tenniseväljakute Vabaduse väljaku poolsesse otsa püstitada bastioni-kõrgune ehitis liivakellaga tipus: kord tunnis pöörduval liivakellal on mingi kaunis ja salapärane side igavikuga. Mõistagi tuleks praegused tenniseväljakud haljastada ja Toompea tänava alt ühendada Hirvepargiga.

Mulle tegi nalja kellegi arvamus, et on sobimatu rajada vabadussamba park ajaloolisele vallikraavile, kuhu linnaelanikud heitsid jäätmeid. Seda tehti tõepoolest ja seda nimetatakse kultuurkihiks. Toomkiriku trepp ei tõuse, vaid laskub kirikusse, sest ta laskub läbi kultuurkihi, mis kannab nii Eesti parlamenti kui kogu Toompead, valitsushoone kaasa arvatud.

Olete maksureformi pooldaja. Selgitage palun oma ettepanekut?

Maksupoliitika sisaldab kahte teineteisega enamasti pahuksis olevat tasandit.

Esimene neist on majandusmatemaatiline ja sellel tasandil tegeldakse kiretute arvutustega. Teist tasandit võib nimetada õiglustundeks. See ei allu kiretule arvutamisele. Seda tuleb vaadelda ühiskonnas valitseva moraaliskaala taustal. Kuidas see õiglustunne tekib, millest see koosneb, kes seda vormib, kui laialt ühiskond sellest hõlmatud on, kas see ongi see rahva õiglustunne - eks see on poliitiku asi hinnata ja teada.

Poliitiku ülesanne on tajuda õiglustunnet ja märgata sealt tulevaid signaale. Otsus on paremal juhul realistlik ning halvemal idealistlik. See käib ka langetamata otsuse kohta.

Riigi maksupoliitika on parlamendierakondade poliitikategemise üks põhilisi hoobasid, riigikassa täitmise peamine vahend, rahvast kõige laiemalt hõlmav sisepoliitika valdkond, mis laias laastus on rahvale arusaadavgi. Maksupoliitika ja rahva õiglustunne on omavahel seotud.

Teist on juttu olnud kui astmelise tulumaksu toetajast?

Meie maksusüsteemis on idealistlik viga. Tulumaksuvaba miinimum kehtib niihästi neile, kes teenivad 1001 krooni, kui ka neile, kes teenivad aastas üle miljoni. Selle taga on teoreetiline käsitlus, et põhiseaduse järgi on kõik võrdsed.

Eesti ei ole vigu teinud. Meil tuli teha kõik endast olenev, et kõige järsemast mäenõlvast üles ronida, et meid Euroopas tõepoolest tõsiselt võetaks. Me tulime sellega toime. Tulime toime enne teisi kandidaatriike. Kõige järsem nõlv aga tähendab seda, et mitte kõik ei suuda üles ronida.

Nii sotsiaalse õigluse kui ka kristliku moraali järgi on meil kohustus aidata neid, kes on maha jäänud. Kuidas seda teha, on küsimus, mida ei tahaks lahendada ülepeakaela.

Ma hindan Siim Kallase mõtet, et tulumaksu hoopis langetada. Kuid riik on vaene ja mitmed riigi ülesanded hakkavad meile raskusi valmistama, kui tulumaksu langetades jääme ootama uusi investeeringuid ja soodsamat riigieelarvet.

Mulle tundub, et käes on aeg, kus sotsiaalsed erinevused on muutunud tajutavaks ja hakkavad tekitama probleeme. Õige on ka see, et meil tekib maksude kättesaamisega probleeme, kui juurutame USAs 30-40 aastat tagasi kehtinud süsteemi.

Peaksime endalt küsima, kas tulumaksuvaba miinimum jätta kehtima kõigi suhtes või anda talle sotsiaalsem dimensioon nende suhtes, kelle sissetulekud jäävad tublisti alla Eesti keskmist palka.

Maksusüsteem peab olema tundlik. See on sotsiaalse tasakaalu küsimus. Ka ettevõtjad on huvitatud sellest, et sotsiaalsed pinged ei ületaks valulist piiri.

Mis on teile lõppeval aastal piinlikkust tekitanud ja mille üle olete uhke?

Vastan lühidalt. Piinlik on süveneva tõusiklikkuse pärast. Uhke olen, et Eesti on suutnud.





Urmas Klaas

Märkmed: