Veel enne Eesti Vabariigi diplomaatiliste vahekordade taastamist demokraatliku maailmaga oli meile kõigile ühemõtteliselt selge, et Eesti poliitiline, majanduslik ja kultuuriline iseseisvus on tagatud üksnes meie riigi ja rahva kuulumisega nii NATOsse kui ka Euroopa Liitu.
Praegusi ridu kirjutan ma esmaspäeval, 18. novembril aastal 2002. Kell kaksteist Eesti aja järgi maandus ÜRO relvastuse peainspektor Hans Blix ja tema siderühm Bagdadi lennuväljal.

Niisiis vaatan praegu tagasi kaheteistkümnele aastale selleks, et pöörata pilku nii kaugele tulevikku, kui suudan. Minevikust me ammutame oma kogemusi, nende hulgas ka vigu, mille hulka on kuulunud Eesti välispoliitika oskamatu juhtimine Teise maailmasõja eel. See viis meie tubli, aga kogenematu riigi rahvusvahelisse isolatsiooni kuldse neutraliteedipoliitika säilitamise nimel. Selle ränka hinda mäletab iga Eesti pere omast käest.

Kanname sügavat armi

Inimelude säästmise nimel nii kaunilt kõlava ja tegelikkuses täiesti ebareaalse erapooletuse nimel kaotasime viiendiku Eesti kodanikkonnast, kaotasime oma hoogsalt areneva rahvamajanduse ja ennekõike oma iseteadvuse. Ka enne Teist maailmasõda oli Eesti väikeriik, kuid see ei olnud pidur meie eneseteostamisel. Pärast Teist maailmasõda kanname endas otsekui lahinguväljalt kaasa saadud sügavat armi, nähes ennekõike oma väiksust ja meid ümbritseva maailma kurjust.

Mul ei lähe kunagi meelest üks meie esimesi külaskäike Brüsselisse: «Nagu oleksime külastanud NSV Liidu Plaanikomiteed,» ütles üks meie delegatsiooni liikmetest, nüüd juba manalateele lahkunud kena seltsimees, kes oli ennast aastakümnete kestel teostanud totalitaarse riigi plaanikomitees ning valdas eesti keele kõrval üksnes vene keelt ja totaalset alistumiskunsti.

Selles peitubki suurim väljakutse Eestile. Me loome oma demokraatlikku riiki olukorras, kus meil ka täna ja homme on vähe riigiametnikke, kes oleksid kaasa elanud demokraatliku maailma kujunemise aastakümnetele või need vähemasti korralikult pähe õppinud.

Meil on raske uskuda, et elame demokraatlikus maailmas, mis on pärast Teist maailmasõda ligemale kuuekümne aastaga veelgi rohkem muutunud, kui on muutunud Eesti oma taastatud iseseisvuse üheteistkümne aastaga. Ja mis kõige enam muret teeb: meil on kõigest tosin riigiametnikku ja tosin ajakirjanikku, kes oskaksid meie uutest lootustest, õigustest ja kohustustest rahvale veenvalt kõnelda.

Kõige raskem ongi silmitu nõukogude aja järel äratada ellu tegelikku demokraatiat ja igale kodanikule selgeks teha, et tema ja ta laste jõukus, tema julgeolek niihästi Tallinna tänavatel kui Eesti piirides, tema kodu, tema keel ja tema eluviis sõltuvad ennekõike tema enda poliitilisest tahtest.

Eesti tahe loeb

Sest me oleme osa demokraatlikust maailmast. See on maailm, kus loeb ka Eesti tahe, - niihästi meie kohustused kui ka meie õigused.

Eesti on olnud edukas oma kaitseväe ülesehitamises. See ei ole suur, kuid ta on moodne ning, mis kõige tähtsam, nii sõdur kui ohvitser on koolitatud koostööks NATO liikmesriikidega. See ei ole olnud odav, kuid julgeolek ei ole kunagi odav.

Küsige seda oma vanavanematelt või vanematelt, kes kaotasid oma poja või tütre Teises maailmasõjas kaugetel rinnetel või Eesti metsades, nimetutes kalmudes, kui üldse leiduski hauakaevajat. Kuid minevik ütleb meile ainult seda, mis korduma ei peaks. Olevik õpetab, milles peituvad tulevased ohud ja kuidas neid tuleb ennetada maailmas, mis on muutunud.

Muutunud maailmas on demokraatia ikka veel väike saar keset barbaarsuse ja kurjuse merd. Ta peab ennast kaitsma ja ideaalsel juhul peab tema kaitsetahe olema nii veenev, et tal ei tulegi seda rakendada.

Tehnoloogiline revolutsioon on maailma muutnud läbipaistvaks. Juba siis, kui Nõukogude armee tungis Afganistani, teatas ameeriklaste Big Bird’i satelliitpilt, et meestel on habemed ajamata. Ja pilvitutel päevadel olid loetavad ka veoautode numbrid.

Selles olukorras hakkas sõjapidamise viis muutuma, demokraatiavastased jõud ütlesid ennast lahti riigist ja territooriumist ning lahustusid oma vastaste hulgas terroristlikeks organisatsioonideks. Reisilennuk muutus pommiks. 11. september on kõigil silmade ees koos New Yorgi varisevate pilvelõhkujate ja Washingtonis osaliselt hävitatud Pentagoniga.

Paljud poliitikud on selles näinud kallaletungi Ameerika Ühendriikidele kui maailma üliriigile. See ei ole õige. Õige oli terroristide veendumus, et kallaletung USA-le annab NATO-le ja demokraatiale surmava hoobi.

Rindeta sõda

Selle asemel anti hoop nendele poliitilistele jõududele Ühendriikides, kes pooldasid oma riigi isoleerimist muust maailmast. Ning teiseks: terroristide rindeta sõda algas märksa varem. Meenutagem Saksa Liitvabariigi võitlust põrandaaluse Punaarmeega kuuekümnendate lõpul, terroristide gaasirünnakut Tokyo metroole või kasvõi põrandaaluste terrorirühmade arvukaid arreteerimisi Saksamaal enne 11. septembrit.

Rinded on kadunud, demokraatia vaenlane tugevnenud. Tänastel andmetel kasutab bin Laden, olgu ta elus või surnud, ikka veel üle miljardi dollari. See on päevakorda tõstnud küsimuse, kui suurel määral on NATO liikmesriigid võimelised ennast kaitsma terrorismi vastu. Inimese vastu, kes ongi relv. Kellele surm on eneseteostus ja lunastus.

Uus oht ja uue strateegia vajadus on seadnud NATO ette sootuks uued ülesanded, ja need ei ole kergete killast. Saksamaa on Teise maailmasõja tulemusena oma põhiseadusse kirjutanud, et Saksa sõdur võitleb üksnes Saksamaa pinnal oma kodumaa kaitselahingutes. Nüüd on Bundeswehr vastutav demokratiseeritava Afganistani turvamise eest.

Kuid totalitaarse Jugoslaavia agressiooni vastu oli Euroopa võimetu. Euroopa Liit oli sunnitud käigult appi paluma NATO sõjajõud omaenese rahuturvajate kaitseks. Külma sõja aegne pikk rahuperiood ja külma sõja lõpetamisest sündinud eufooria on ELi seadnud äkki silmitsi ebameeldiva tõdemusega, et ilma Ameerika Ühendriikide abita ei suuda liikmesriigid iseennast kaitsta, olgu vähetõenäolises tavasõjas, olgu tõepärasemas sõjas terrorismi vastu, mis surub peale hoopis uued aja ja ruumi mõisted.

Lükata edasi maailmasõda

Näiteks Põhja-Korea teadeteagentuuri üleeilne kinnitus tuumarelva väljaehitamisest peaks diplomaatiliste läbirääkimiste karilejooksu järel vinnastama terrorismivastased meetmed. Kui aga need puuduvad, ei tõota ka diplomaatilised läbirääkimised tulemusi. Muutunud maailmas on kadunud ruum. Põhja-Korea tuumarelvastus ohustab Lõuna-Korea, Jaapani, Hiina ja Vene Föderatsiooni kõrval ka kaugeid riike, kellel ei ole ühist piiri Põhja-Koreaga.

See on tänane reaalne maailm, milles Eesti elab, meeldigu see meile või mitte. See on muutunud maailm muutunud vastasega. Julgeolekut suudame säilitada ja ka oma lastele pärandada üksnes tingimustel, kui nõustume tunnistama, et ka muutunud maailmas vajame samasugust tahte ühtsust nagu minevikus, kui meie isade ja vanaisade nimed kirjutati marmortahvlile. Tugeva tahte korral saame marmorit kasutada ülikooli või Eesti Rahva Muuseumi ülesehitamiseks, aga mitte vastupidi.

Me kõik elame enne kolmandat maailmasõda. Kuid teadmine, et suudame seda edasi lükata nii kaugele kui vähegi võimalik, on hoopis midagi muud, kui elu täielik nurjumine. See on ühtmoodi õige nii inimkonna, Eesti riigi ja kultuuri ning iga üksiku inimese kohta, kellest meie rahvas koosneb.

Mõni nädal pärast Prahat, detsembri algul annab Hans Blix oma esimese aruande. Naiivne usk, et Euroopale ja Eestile julgeolekut kuldkandikul serveeritakse, ei ole omane tugevatele rahvastele, see on järeleandlike ja pärilikult nõrkade veendumus.

Selles kogemuses toidab meie minevik Eesti tulevikku.

Lennart Meri

Arvamus

TRENDING