Järgmisel hommikul asuti kolmepäevasele bussimatkale läbi Eesti, külastades Narva, Sinimägede lahingualasid, memoriaali asupaika ja siis sõideti mööda Peipsi äärt Mustveesse, kus peatuti ööbimiseks. Teisel päeval sõideti üle Emajõe Värskasse, teel peatuti paikades, mis seotud meie ajalooga. Kääpa jões nägime Kalevipoja mõõka, külastasime Saarel asuvat Kalevipoja muuseumi ning Liivi muuseumi Alatskivil. Värska piirikordon asub väga ilusal maastikul koos vajalike hoonetega. Teine peatus ööbimiseks toimus Viljandis ning kolmandal päeval läks sõit läbi Pärnu Tallinna tagasi. Olime näinud palju vabadusmonumente, sõjameeste ausambaid ja ka toonekurgi ning nautinud ilusat Eestimaa loodust põhjast lõunani. Enamuse reisi ajast hoidis bussisõidul mikrofoni meie skaudijuht Evald Oder, kes tunneb hästi Eesti ajalugu ja maad, eriti Peipsi äärt. Ta juhtis ka ühislaule, millega sai kogu reisiseltskonna kiituse osaliseks. Filmimehena pean tunnistama, et ilma Evaldita oleks nii mõnigi hallpea tukkuma jäänud.
Nüüd juubeli puhul kõigele 58 aasta jooksul juhtunule tagasivaadet tehes peab tõdema, et Vabadussõja vaim, mis meile koolipingis ja vanemate poolt kodus sisendati, lõi olukorra, kus isegi 13aastased poisid olid nõus kodumaa kaitseks ja esiisade auks relva haarama sel kriitilisel sõjasuvel. Meie seekordne juubelikokkutulek sai teoks just päeval, mil esimesed vabatahtlikud olid Kiviõlisse ja Püssi kohale jõudnud peale varustuse kättesaamist Kose-Lükati koolimajas. Augustikuus väljakuulutatud mobilisatsioon 1927.a. sündinud poistele viis lennuväepoiste koguarvu 3000-le. Sellest 1000 poissi taandus kodumaad maha jättes, osalt Kuramaale, teised laevadega otse Saksamaale. Osa Kuramaal asunud poistest läks ainsa eestlaste grupina koos õhutõrje kahuritega oktoobrikuus veel tagasi Eesti pinnale Saaremaale. Seal nad võtsid osa Sõrve sääre tõrjelahingutest, kus langes mitu poissi ja kolm poissi autasustati Saksa raudristiga.
Saaremaa langemisel lahkuti 24. nov. ööl 1944 tagasi Kuramaale. Sõja lõppedes 8. mail 1945 algas nende poiste vangipõlv ja Siberi teekond. Osa Kuramaa kotis olnud poistest pääses siiski veel lahkuvatele laevadele, nendest 8 poissi maabus Rootsis, kust nad venelastele välja anti. Teised saabusid Kieli sadamasse ja mujale, kust tee viis edasi Uklei järveäärsesse metsalaagrisse Schlesvig Holsteinis. Sinna koondati kõik inglise tsoonis asunud eesti sõjamehed, ka Berliini alt pääsenud lennuväepoisid, kes Taanist peale olid kuulunud Eesti Diviisi I tagavararügemendi koosseisu. Sealt läks sõit edasi Belgia sõjaväevangilaagrisse Zedelhemi traataeda, kus vabaneti märtsikuus 1946.
Tänapäeva normaalses ühiskonnas üleskasvanud noortel on kindlasti raske ette kujutada, kuidas 13—17aastased olid kaotanud oma kodumaa, seejärel edasi sõdinud võõras riigis ja siis veel üle elanud alaealistena vangilaagriaja. Meid toodi Belgiast tagasi Saksamaale, mis oli tollal suuresti varemetes. Olime enamuses ilma vanemateta, haridustee pooleli ja võõral maal. Nii tuli poistel omal käel hakata enda eest hoolitsema ja kodu otsima. Paljud lahkusid paremat elujärge otsides USA tsooni laagritesse. Mõnes keelduti endisi sõjamehi vastu võtmast, olgugi, et laagri juhtkond koosnes eestlastest. Paljud läksid Inglise ja USA järelvalve nn. Vahiüksustesse, vähesed ka Prantsuse võõrleegioni. Aasta pärast sõjavangist vabanemist avanes tervematel võimalus mitmesse riiki ümberasumiseks, esmalt Inglismaale ja Belgiasse, hiljem Kanadasse, Austraaliasse ja lõpuks USAsse. Meie poistest arvatavasti pooled läksid esimeses järjekorras Inglismaale, kust omal käel lahkuti hiljem edasi teistele maadele, eriti Kanadasse. Palju nooremaid poisse läks peale USAsse asumist sõjaväkke, tehes kaasa Korea sõja. Sõjaväes olek andis neile prii kooli ja seetõttu on meie hulgas palju doktorikraadiga poisse. Vaatamata sellele, et haridustee oli sõja tõttu pooleli jäänud, õpiti asukohamaa keelt ja ametit samaaegselt õhtukoolides ning meie poistest sirgusid tublid eestlased ja Eesti vabaduse eest võitlejad.
Torontos olid paljud sõjakaaslased üksteist juba leidnud, kui Torontosse saabus dr. Harry Meindok, kelle kodus kokkutulnud tosin poissi otsustas ajalehte kuulutuse panna ja selle üleskutse peale ilmus 10. aprillil 1968 Eesti Majja 33 endist kamraadi ja sellest ajast peale on toimunud omavaheline hea läbikäimine. Hakati korraldama ühiseid perekondlikke kokkutulekuid, alustati poiste otsimisega ülemaailmses ulatuses ja selleks leiti abilisi igalt asukohamaalt, kuhu poisid olid ümber asunud. Selle tulemusena olime ESTO '72 aastaks üles leidnud 665. Ülejäänud poistest läks üks osa peale sõjavangist vabanemist kodumaale tagasi. Mõned said surma Korea sõjas, enamus kadus arvatavasti segaabielude tõttu asukohamaa rahva hulka. Oli ka neid, kes noorelt peale raske ajastu üleelamist ei tundnud huvi organiseeritud tegevuse vastu. Paljudel juhtudel muudeti ka nimesid. Ülemaailmne Lennuväepoiste Klubi asutati alles aastal 1976. Esimeheks valiti Kalju Jõgi ning juhatuse liikmeteks Arvi Tinits, Eerik Purje ja Artemi Jaago. Selleks ajaks olime oma poistega kaasa löönud paljudel iga-aastastel Karavani üritustel Tallinna Paviljoni koosseisus, korraldanud iga-aastaseid kahepäevaseid manöövreid Seedrioru laagri maa-alal ja aidanud Eesti Sõjavigastatuid Saksamaalt Estodele ja hoolitsenud nende eest Kanada ringsõidul. Ka olime välja andnud lennuväepoiste sõjateekonda kirjeldava raamatu „Välgumärgi kasvandikud“, mille koostajaks oli meie hulgast sirgunud kirjanik Arvi Tinits Kork. Oleme kõikidele relvavendadele, kelle aadressid olemas, iga-aastaseid ringkirju saatnud, mille kaudu on kõik teadlikud meie mitmesugustest tegemistest ja üritustest. Meie ajaloo teise raamatu „Igavesti noored“ koostajad olid Eerik Purje ja vangilaagri üks skaudijuhtidest Heldur Põdersoo. Kodumaa vabanedes koostas Vaino Kallas veel kaks raamatut — „Eesti koolipoisid II Maailmasõjas“ I & II. Esto '84 ajal ilmus ka klubi poolt väljaantuna laulik „Sõdurilaulud“, millest kodumaal anti välja II trükk.
Sellega on meie ajastu poiste käekäik ajalooliselt kirja pandud. Tänaseni on registreeritud poistest 311 siit ilmast lahkunud ja 36 juhul on kirjad tagasi tulnud. Kokku on välismaal elavate kirjas veel 318, neist Inglismaal 87, Kanadas 75, USAs 75, Rootsis 20, Saksamaal 15 ja Austraalias 46. Eestis elavate arv on kindlasti suurem, aga sealsed poisid pole veel endast elumärki andnud. Paljud juubeldavad veel sel aastal, aga noorematel aastakäikudel tuleb selleks kuni 3 aastat oodata. Meie klubi praegune esimees on Guido Toming ning juhatuse liikmed Ilmar Wark, Evald Oder, William Mandra, Kalju Entmaa ning Kalju Jõgi.
Poistele palju õnne! Elame veel!
Lennuväepoisid juubeldasid (2)
Eestlased Eestis | 28 Oct 2002 | Kalju JõgiEWR
Eestlased Eestis
TRENDING
