Osavõtjaid oli täpselt 33. Niisiis jännist väljas, kuigi ei mäleta, et kunagi oleks tõeliselt jänni jäänudki. Kaugeimad kaasvõitlejad olid Raimond Rätt Soomest ja Aado Vaigro Baltimorest. Kohalikest kaugusjärjekorras Raimund Rammul Sudburyst, Peeter Lanno abikaasaga Barriest ja Rudolf Must abikaasaga Hamiltonist. Et pendli teist otsa mitte diskrimineerida, tuleks tähendada, et lähim osavõtja oli Jaan Vares naabermajast.
Asjamehed ja nende asjalikud naised andsid kõik oma panuse. Eerik Purje tervitas, Villy Mandra jättis jumalaga, vahepeal meenutas Evald Oder „kõike, mis kunagi oli“. Peakaplan Ester Mandra luges söögipalve ja mälestas neid, kes taevasest peakorterist saabunud korralduse kohaselt rivist lahkunud. Ülle Veltmann pakkus toitu ihule ja Viljo Tamm vaimule. Kitarr oli timmis, pillimehe kohta sama öelda ei saanud. Laul tegi rinna rõõmsaks ning kahandas kurgukähedust (see viimane märkus käis „poiste“ kohta, kes kaasa üürgama käsutati).
Rivist lahkunud sõbrad... Kõik ei suuda päriselt lahkuda ka siis, kui teispoolsus on lausunud oma kaaluva sõna. Klubi asutaja Kalju Jõgi oli platsis oma tütre Erika näol. Viive Sawler tundis kohustust esindada oma äsjalahkunud isa, agarat pidude korraldajat Ilmar Värki. Maimu Mölder jättis ühiskondliku tegevuse Sihtkapitalis hetkeks teiste hoolde, et lipata naabermajja ning olla raasuke aega Lembit Palumäe tütar. Viimast lahkujat Heiki Sillastet esindas abikaasa Eva ning Kalju Roometsa abikaasa Ilme tervitas kirjalikult Baltimorest.
Oli rõõm tõdeda, et „poiste“ kokkukuuluvustunne on endiselt tugev.
Elame veel!
