Ajad on muutunud ja koos sellega isegi kõva kroonu kord nõrgenenud. Vanasti peeti sõjaväes üleloendust igal õhtul, nüüd aitab paarist korrast aastas. Hüppesseminek on moest läinud ja rivist kaob mehi ainult Liiva-Hannuse vahendusel.
Toronto Lennuväepoiste Klubi liikmed ja nende sõbrad pidasid oma sügisest loendust esmaspäeval, 1. novembril Eesti Maja kohvikus. Esmaspäev on ju selline päev, kus kogu sõbralik kohvikupersonal on täielikult lennuväepoiste päralt, ning kokkutulekust osavõtjate arv on ka nii mõnusalt väikeseks kahanenud, et mahub lahedasti kohvikusse ära. Jääb veel laudade vahele tantsuruumigi, leiduks vaid neid, kel keps veel kerkib.
Ülemasjamees Eerik Purje tervitas kokkutulnuid ja tegi kindlaks, et pikima sõidu saabumiseks oli sooritanud Raimund Rammul Sudburyst. Teise koha saavutasid Rutt ja Peeter Lanno Barriest ning kolmanda Endla ja Ruudi Must Hamiltonist. Skarbeeria sektsiooni protest jäeti rahuldamata, kuna neid loetakse (pisut vastumeelselt) torontolaste hulka ning seega autasustamisele ei kuulu. Küll oli aga rõõm tervitada üht kunagist „nahka“ seersant Alfred Veltmanni, kes lasi end Stouffville’ist kohale küüditada, et kontrollida, kas poisid end ikka korralikult ülal peavad.
Eerik nokitses süntesaatori klahve ja tutvustas kolme kadunud meeleolulaulude loojat ning nende loomingut. Need olid maamees Heldur Jõgioja, rannamees Albert Uustulnd ja linnamees Kustas Kikerpuu. Viimane linnast ei laulnud, vaid vahtis ka aina maa poole. Meie aja eestlane oli selline, kes võis küll linnas leiba teenida, kuid laulis ikka vaid maast või merest.
Kui ülemkaplan Ester Mandra oli söögipalve lugenud, siis vastuoksa kunagistele kroonu tavadele ei rünnatud toiduletti, vaid mindi nagu tsivilistid – ikka nii, et palun, daamid enne ja üldse viisakalt ning aupaklikult, ei mingit trügimist ega tõuklemist sabas, nagu poleks keegi kunagi sinihalli mundrit kandnudki. Ei märganud ka kedagi teist portsu tooma ruttamas. Perenaine Ülle kinnitas pühalikult, et tema süü see ei ole, ja ega vist olnud tõesti. Viga peab olema kuskil mujal ja see saab enne järgmist loendust selgitatud.
Keset söömaaega ilmus kohale veel üks külaline, keda oli oodatud ja eksinuks peetud. Õpetaja Mart Salumäe jõudis ilusasti „enne aamenit kirikusse“ ja suunati kohe toiduleti poole ning siis lauda, et sõbraliku aasimise saatel keha kinnitada ja kurku kasta. Mart oli poiste hulka kutsutud sellepärast, et ta armastab end karjaseks nimetada, ja eks me ise olime just vaevalt karjase east väljas, kui sõtta läksime. Kui nüüd mõni puritaanlane protesteerib, et tegu on hingekarjasega, siis pidagem silmas, et hingedeöö oli just saabumas.
Nimetatagu lugupeetud vaimulikku kuidas tahes, kuid oma suulise „karjasekirja“ esitas ta sujuvalt ja mõjuvalt. Rääkis muuhulgas oma kasuisast, kes meiega samas sõjas seigelnud ja mitut mundrit kandnud, kuid lõpuks siiski oma pere juurde koju naasnud. Teda kuulati tähelepanelikult ja oli kuidagi kummaline tõdeda, et see auväärne mees võinuks olla meie poeg. Kuulus „sänikaela sündroom“, mis meid läbi aegade on saatnud, taandus hetkeks ning andis maad vaiksele aupaklikkusele.
Õpetajale sekundeeris Evald Oder, kellel meeldib meie poiste (khm!) kuulsusrikkast sõjakäigust värvikaid mälupilte välja õngitseda ning nähtamatule ekraanile projekteerida. Tema 17. sünnipäevaks kingitud vaat lahja, kuid maitsva saksa
dunkelbieriga, mille kamp kamraade mööda Egeri tänavaid Turnhallesse veeretas, elustus nii veenvalt, et isegi tuttav maitse kerkis keelepärale.
Ühislauluta pole meil iial läbi saadud ja seekordne kokkutulek polnud erand, kuigi bravuuri hakkab nappima. Marsisammul mindi läbi Eesti ranniku, kus „käsk iga silmapilk võib saabuda“ ja uhke ratsamees saadeti sinna, kuhu teda Vabadussõjast saadik on saadetud, viisakalt öeldud ja riivatult mõeldud.
Ei mäleta, kas kaks korraldavat asjameest oma teenitud tänu kohapeal kätte said või mitte. Igaks juhuks teeme seda tagantjärele ning paneme nende nimed kuldtähtedega kirja. Need on ikka needsamad Villi Mandra ja Ilmar Värk, kelle kätte võib kõiki ülesandeid julgelt usaldada. Niisiis – kannad kokku, käsi kõrva äärde, vabalt ja rivitult kuni kevadise sarvepuhumiseni!
