Nagu paljud väliseestlased viimasel ajal, on ka Vancouveris elav Leo Allas kirja pannud oma eluloo, tehes seda inglise keeles, ajendatuna ilmselt soovist, et teda mõistaksid järeltulijad.
Ehkki autor on pealkirjastanud oma mälestusteraamatu tagasihoidlikult „Story of an Ordinary Man“ (2001), on siiski tegemist silmapaistva ja eduka eestlasega, kelle saavutused karjääri, ühiskondliku tegevuse ja muudelgi aladel jätavad varju paljude kaasmaalaste omad.
365-leheküljeline autobiograafia algab nende maade kaartidega, kus Leo Allas on lühemat või pikemat aega elanud. Kaaneillustratsioon kujutab endast samuti mosaiiki, fotomontaazhi autori tegevusega seotud paikadest, samuti tema enda fotod 4- ja 77 aastasena. Sissejuhatus on isiklikku laadi — otsene pöördumine järeltulijate poole.
Esimestes peatükis „Minu Eesti“ ja „Kust me tuleme“ sisaldub hea kompaktne lühiülevaade Eesti ajaloost, millele järgnevad autori kõige esimesed mälestused oma varasest lapsepõlvest. L. Allas on sündinud 24. septembril 1921 Valgas. Esimestelt lehekülgedelt selgub, et lapsepõlv tõi talle rõõmude ja põnevuse kõrval mitmeid valusaid ja isegi dramaatilisi kogemusi.
Saame muuhulgas teada, et autori raudteeametnikust isa Jaan Allas valmistas pühapäeviti perele lõunasöögi, ja et nii head, kui isa valmistatud koorekastmes kanapraad, pole Leo kunagi mujal saanud. Tumedapäine ja pruunisilmne ema, neiuna Liine Zirk Allas, oli perekonna „rahaline võlur“, kes oskas majanduslikult hästi toime tulla isa tagasihoidliku 120-kroonise kuupalgaga, teinekord isegi julgelt raha laenates.
Omaette peatükid on raamatus pühendatud vanema venna Eduardi (Eidi) elukäigule ning vanavanematele. Järgneb ülevaade abikaasa Erika (Keerpärgi) Allase elust. Noorte armastus algas 1938. a. ja viis neid altari ette 26. detsembril 1941 Valga Jaani kirikus. Vaatamata keerulistele aegadel sai tore pulmapidugi peetud.
Leo Allase koolitee algas Valga 6. Algkoolis, mille ta lõpetas a. 1935. Järgnesid gümnaasiumiaastad, kus Leo paistis silma oma mitte ainult hea õppeedukusega, vaid ka muusikatalendiga, aktiivse osalemisega skautluses ja kuulumisega YMCA-sse.
Koolimälestused jagatud, jõuab autor tähendusrikkasse aastasse 1939 ja sellele järgnenud traagilisse aega. Eestis ei teatud sel ajal veel, milleks nõukogude rezhiim kõik võimeline on. Esimesed kokkupuuted punastega olid hirmutavad.
Autor selgitab järgnevalt selle ränga ajajärgu sündmusi läbi meie riigi ajaloo ja ka isikliku prisma. Juttu on ka 1941.a. küüditamise traagilistest päevadest ja öödest.
Sõjakärast hoolimata õnnestus Leo Allasel 1942.a. jaanuaris pääseda õppima Tallinna Tehnikaülikooli.
7. mail 1943 sündis Allaste perre poeg Toivo.
Pärast mitmeid seiklusi tuli Leol minna saksa sunnitöölaagrisse, kust tal õnnestus pääseda Raudteeametisse.
NL-i teistkordne Eesti okupeerimine sundis autorit hakkama päevikut pidama 20. augustil 1944. Järgnevalt on väljaande lehekülgedele talletatud elumuutvad ja põhjapanevad sündmused. Põgenemine Eestist kujunes sedavõrd sündmusterikkaks, et vääriks omaette kirjutist. Allaste tee viis Läti kaudu Saksamaale, kus Lichtenwalde põgenikelaagris möödusid muuhulgas esimesed jõulud paguluses, 3. pulma-aastapäev ja vabariigi aastapäev. 23. jaanuaril 1945 oli perre sündinud tütar Mare.
Kroonikakirjutaja on peatunud 11. augustil 1945, et pöörata uus lehekülg geodeesia-alaste õpingute jätkamiseks Hanoveri Tehnikaülikoolis, mille ta ka inseneridiplomiga lõpetas. Võime vaid kujutleda, kui raske see oli — võõras maa ja keel, perekonnas kasvamas kaks last ja elada põgenikelaagris.
22. aprillil 1950 lahkusid Allased Euroopast Austraaliasse, kuhu jõuti päikesepaistelisel aprillipäeval 1950 ning asuti elama Greta-nimelisse põgenikelaagrisse Maitlandi lähedal. Seal sai Leo sai tööd laagri ülevaatajana ja abikaasa Erika ettekandjana. Ja jälle tuli põgenikel veeta jõulud ja vabariigi aastapäev väljaspool kodumaad, hoopis uuel maal. Järgmisel aastal õnnestus hr. Allasel saada erialast tööd Austraalia Raudteeameti nooreminsenerina ning siis suurimas hüdroelektrijaamade kompleksis SMHA, kus ta liikus karjääriredelil ülespoole, saavutades peatselt I klassi vaneminseneri tiitli. Tol ajal elati karmi mäestikukliimaga Cooma-nimelises asulas.
1955.a. said Allased Austraalia kodanikeks. Coomas oli eesti kogukond, kuid suheldi tihedalt ka teiste kohalikega. Ühel koosviibimisel tekkis kellelgi idee reisida Kanadasse. Asja võeti algul naljana, kuid seejärel tõsisemalt ja hakati maad kuulama.
„Maabunud immigrandi“ paberitega varustatult tehti peatselt tutvust Vancouveriga, kus pereisal õnnestus saada tööd BC Engineering'us. Järgnes töö firmas G.E. Cripppen & Associates, kus hr. Allas jõudis 1967.a. konsultatsioonifirma nooremaks osanikuks.
1968.a. sai Leo Allas tööpakkumise korraga Brasiiliasse. Ja nii asuti jälle elama uude keskkonda — Rio de Janeirosse. Paljudel lehekülgedel on üksikasjaliselt kirjeldatud tööalaseid saavutusi ja edukalt elluviidud projekte, aga ka tööalaseid ja isiklikke reise mitmel kontinendil. Reisid Aafrikasse, Hiinasse ja Indiasse on edasi antud nii huvitavalt ja detailirikkalt, et lugejale võib kergesti jääda mulje, nagu viibinuks ta ise seal.
1986.a. määrati Leo Allas Kanada aukonsuliks Minas Gerais' osariigis, kus tema ülesanneteks oli peamiselt ärisidemete arendamine Kanada ja Minas Gerais' osariigi vahel. Hr. Allas leiab, et see tal eriti hästi ei õnnestunud, kuna kanadalased ei mõistnud Brasiilia tollast majanduslikku olukorda.
1990.a. otsustasid Allased tagasi pöörduda Kanadasse, kuhu saabuti teistkordselt „maabunud immigrantidena“, sest kumbalgi polnud Kanada kodakondsust. Esialgselt kavandatud 18-kuuline viibimine Brasiilias oli veninud 22 aastale. See periood kujunes Leo Allasele eriti edukaks ja viljakaks, mille märgiks on talle Brasiilia ühe kõrgema riikliku autasu „Medalha de Honra de Inconfidencia“ määramine panuse eest Minas Gerais' osariigile ja Brasiilia riigile tervikuna osutatud teenete eest.
Leo Allase mälestusteraamat lõpeb 1994.a. reisimuljetega Eestist ja kokkuvõttega, milles ta esitab endale terve rea küsimusi ja ka vastab nendele, öeldes, et Jumal on nende perekonda alati kaitsnud.
•••
Sulgen selle ebatavalise eesti mehe mälestustemosaiigi mitmete mõtetega.
Esmalt — kirjapandu on hea näide sellest, kuidas eestlaste sitkus, tahtejõud ja töökus suudavad ületada ka kõige keerulisemaid takistusi. Kas nooremas põlvkonnas on säilunud needsamad väärtused; sama soov edasi liikuda kõigi takistuste ja probleemide kiuste? Milliseks kujuneb ende elumosaiik?
Teiseks — tegemist on hinnalise lisaga eestlaste ühisesse mälestustevaramusse; loodetavasti jõuab see memuaarteos ka Eesti Rahvusraamatukogusse, kus hoolega kogutakse väliseesti trükiseid.
Kolmandaks — ka siis, kui me lapsed ja lapselapsed ei tunne ehk praegusel hetkel eriti sügavat huvi meie mineviku vastu, tärkab see nendes kindlasti kunagi vanemas eas. Millise heateo teeme neile, jäädvustades oma mälestusi kirjalikult!
Leo Allas: Ühe tavalise mehe ebatavaline elumosaiik
Arvamus
TRENDING
