Leo sündis 8. augustil 1917 Velise vallas Läänemaal vallakirjutaja Martin ja kooliõpetaja Karine Koobase teise lapsena. 1937.a. lõpetas ta Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi ja siirdus edasi õppima Tartu Ülikooli õigusteaduskonda. Õpingutele põhjustas väikese vaheaja kohustuslik 18-kuune kaitseväeteenistus Kuperjanovi Partisanide Pataljoni staabis, kus ta osales pataljoni ajaloo koostamisel. Vabanedes jätkas ülikooliõpinguid, kuni II maailmasõja ja okupatsioonide mõjude tagajärjel need katkestas. Siis töötas ta mobilisatsioonist vabastaval kantseleijuhataja kohal kuni kodumaalt põgenemiseni. 1941.a. sai Leo abikaasaks Aino Sild.
Uus etapp tema elus algas 1944.a. põgenemisel Saksamaale koos abikaasaga. Ettenägeliku inimesena alustas ta DP laagris ettevalmistusi uue elukutse omandamiseks elektroonika alal. 1948.a. siirdusid nad Inglismaale ja sealt a. 1951 Kanadasse Torontosse. Poeg Kalle sündis Inglismaal ja poeg Allan kümme aastat hiljem Torontos. Nagu paljudel pagulastel, oli ka Leo elus palju kurbust ja leina. Esimene abikaasa suri 1962.a. 1964.a. abiellus ta Elsa Munakuga.
Leo töötas väga hinnatud elektroonikatehnikuna Canadian Electric Company juures kuni osakonna sulgemiseni Torontos. Seejärel oli ta ametis Sterling Office (Reinsurance Co.) büroos kuni puhkepalgale siirdumiseni a.1983.
Tartu Ülikooli astumisel ühines Leo Koobas Üliõpilasselts Liivikaga, kus ta on olnud nii juhatuse liige kui ka esimees. Ta tegutses ajakirja “Liivika Uudised” toimetajana ja tema sulest ilmus selles üle kuuekümne artikli mitmesugustel teemadel. Teenete eest Liivikale valiti ta a.1992 auliikmeks.
„Murest Eesti saatuse pärast alustasin 1975.a. poliitiliste ja muusisuliste eesti- ja ingliskeelsete väljaannete kirjutamise ja kirjastamisega,“ sõnab ta ise raamatus „Bibliograafia Klubi 20“ (2006). See tegevus sisaldab üle kahekümne väljaande, näit. „Liivika võõrsil“ (1984), „Pärnu Poeglaste Gümnaasium läbi aegade“ (1985), „Liivika aastaraamat“ I, II, III (1988, 1989, 1992), „Balti Ülikool 1945—1949“ (1991), „Maanõukogu protokollid 1917—1919“ (1991), „Tartu College ajakirjanduse peeglis“ (1997), „Should the Olympic Games in Moscow Be Boycotted“ jne.
Leo Koobas kuulus kirjastus „Varraku“ direktoraati, oli Kanada Eestlaste Ajalookomisjoni liige ja üks toimetajaist. Tal oli eriline anne tajuda ühiskonnale olulisi arengusuundi ja ka fakte — näit. vajadus välis-eesti muuseumiks (VEMu) — ja siis neid ka sõnastada ning avaldada ajakirjanduse veergudel. Ta tegi üle kolmekümne viie aasta kaastööd ajakirjandusele ja kogus oma artiklid kokku väljaandes „Aja kajastusi“ (2005, 460 lk.). Oma eluloo pani ta kirja oma a. 2005 ilmunud raamatus „Mälestuste radadel“. Milline võimas pärand, andmaks tunnustust suurtele võimetele!
Leo Koobas oli Tartu Instituudi juures tegutseva dr. Endel Aruja poolt 1985.a. arhiivitöödeks asutatud Bibliograafia Klubi üks asutajaliikmeist. Ta juhendas oskuslikult Bibliograafia Klubi väljaandel ilmunud Tiina Tuvikese luulekogu „Elu ja usk“ kahte väljaannet (2002, 2003), samuti klubi 20. aastapäevaks ilmunud „Bibliograafia Klubi 20“. Klubi töös oli ta arvutitöö juhendajaks, kavalehtede ja kuulutuste valmistajaks, mitmesuguste nimistute, näit. Kanada eesti organisatsioonid, organiseerijaks jne. Mäletame teda alati vastutuleliku, tubli ja võimeka inimesena. Tema võrratu huumorimeel oli alati soojendavaks süstiks meie töös. Leo kuulus ka aastaid Eesti Kultuuripärandi Klubisse.
Leo Koobas asutas a.1997 Tartu Ülikooli juurde eesti ja soome-ugri filoloogia põhiõppe üliõpilastele oma vanemate nimelise stipendiumifondi, tõendamaks veelkordselt oma pühendumist eesti keele ja meele säilitamisele. Eestlusele osutatud teenete eest vääristati teda a. 2002 Kanada Eestlaste Teenetemärgiga ja a. 2005 Ontario valitsuse poolt kahekümneaastase vabatahtliku töö märgiga.
Armas Leo, kõikjal, kus Sa tegutsesid, jääb Sinust järele tühi koht ja püsiv mälestus. Su siirdumisel igavestele rahumaadele jäävad Sind leinama Su perekonna kõrval ka kaasvõitlejad Üliõpilasselts Liivikast, sõbrad, töö- ja aatekaaslased paljudel aladel ja mitmel mandril. Puhka rahus!