Lepatriini esineb Tartu College’is kolmapäeval, 3. oktoobril kl 19.30. Uksed lahti kl 19. Piletid kohapeal 20 (täiskasvanud) / 10 (õppurid). Cash bar.
Lepatriinu nimi jõudis Eestis avalikkuse ette 2016. aastal Noortebändi konkursi finaalis. Nüüdseks on Lepatriinust (Triinu Paomets) kujunenud omapärase tämbri ja esituslaadiga muusik, kes on Eesti muusikaelus nagu värske tuulehoog ning oma särtsaka make-up'i ja riietusstiiliga saanud noorte hulgas arvestatavaks stiili-ikooniks. Lepatriinu, kes peagi jõuab ka Kanada lavadele, oli nõus andma ,,Eesti Elu“ lugejatele intervjuu. Küsis Lea Kreinin.
Su muusika on vaba ja sundimatu ning peaks sobima igas vanuses inimestele. Aga milline on Sinu prototüüpiline fänn?
Suurem osa mu fänne on mehed ja naised enam-vähem pooleks ning nad jäävad vanusegruppi 25-36 aastat. Kuid erand kinnitab alati ka reeglit. Küll on aga inimesed nii erinevad, et paraku ma ei oskagi veel rohkem täpsustada, mis tüüpi need inimesed on, kui vaid seda, et nad on kõik muusikanautlejad, keda mu looming kõnetab.
Kirjutad oma muusika ise. Kuidas Sinu lood sünnivad? Kas lugu saab ühekorraga valmis või tuleb selle kallal pikalt vaeva näha?
Peamiselt olen kirjutanud laule, saates ise end kitarril või ukulelel. Viimastel aastatel olen ka kirjutanud lihtsalt lüürika valmis ja hakanud selle ümber produktsiooni looma. Üldiselt ikka tahan kirjutada loo enam-vähem valmis kohe, kui ülesande ette võtan. Siis on hoog sees ja olen mõttega täiesti selle lainel. Edaspidine lihvimine ja mis-pillid-kuhu-juurde on võtnud juba palju kauem aega, kui üks päev. See oleneb ka täiesti loost. Mõne loo lihvimine võib võtta ka kuni aasta. (Pikemalt eesti Elu 14. sept. 2018 paberlehest)
