„Põhiseadusleppe tagasilükkamine muudab Prantsusmaa huvide kaitsmise Euroopas keeruliseks,“ ütles president Jacques Chirac referendumijärgses telepöördumises, kuid lubas, et arvestab valijate otsusega.
Põhiseadusleppe mahahääletamine tähendab tõsist lööki Chiraci isiklikule mainele, kuid ta keeldus tagasi astumast. Toimus aga valitsusjuhi vahetus: peaminister Jean-Pierre Raffarini vahetas välja Dominique de Villepin, kes nüüd moodustab uut valitsust.
Hollandlased lükkasid omakorda 1. juunil Euroopa põhiseaduslepingu referendumil tagasi hääletustulemusega 63:37. Nende valimisaktiivsus oli muljetavaldav — 62%. Hollandlaste vastuseisu põhjusi leppele näevad vaatlejad eeskätt üleminekus eurole; hirmus EL-i laienemise ja immigrantide tulva ees. Hollandi peaminister Jan Peter Balkenende ütles referendumi järel, et kuigi „ei” polnud ei rahva ega riigi huvides, lubas ta sellest hoolimata rahva tahet respekteerida.
Leppe on siiani ratifitseerinud Leedu, Läti, Ungari, Sloveenia, Hispaania, Itaalia, Kreeka, Slovakkia, Austria ja Saksamaa. Vastu on kaks riiki — Prantsusmaa ja Holland; oma sõna ei ole veel öelnud 13 riiki, sh ka Eesti.
Lepe jõustub 1. novembril 2006 tingimusel, et kõik 25 liikmesriiki on enne seda esitanud Itaalia valitsusele ratifitseerimiskirja.
EL-is valitseb nüüd paras segadus ja ühendus seisab ristteel. Mis saab edasi, seda ei tea täpselt keegi. Milline sotsiaalne ja poliitiline mudel saab EL-is tulevikus domineerivaks, kui Valery Giscard D’Estaing’i intsiatiivil koostatud elegantne põhiseaduslepe, mis pidi ühte siduma vana ja uue Euroopa, on osutunud kõlbmatuks?
EL-i juhid tõttasid pärast referendumit kinnitama, et liikmesriigid peavad (juba surnud) lepingu ratifitseerimisprotsessi jätkama (elagu leping!). Ka Eesti peaministri Andrus Ansipi ja välisministri Urmas Paeti kinnitusel peab Eesti minema edasi lepipe ratifitseerimisega.
Kriisist väljatulekuks on Austria liidukantsler Wolfgang Schüssel pakkunud idee panna põhiseadus üle-euroopalisele siduvale rahvahääletusele. Tshehhi president Vaclav Klaus arvab aga, et EL-i põhiseaduse leping on määratud hukule.
Kahe EL-i asutajaliikme „ei“ võib mh pidurdada Euroopa edasist integratsiooni, tekitada probleeme suhetes USA-ga ning viia tasakaalust välja finantsturud.