Galina Sapozhnikova unistab, et «vanad mehed, kellel on jäänud elada mõned kuud või aastad ja kes praegu ühtemoodi pühivad pisaraid, lõpuks ometi lepiksid teineteisega»
LES toimetus,
http://www.lisest.org
Vene ajalehes Komsomolskaja Pravda (17. märts) püüab Galina Sapozhnikova selgusele saada, miks on eestlastele ja lätlastele fashistlik minevik kallim nõukogude omast.
«Vot sina kirjutad liigutavaid lugusid Tallinna vanalinnast ja jõulupäkapikkudest, seepeale sõidavad Eestisse meie turistid, kulutavad seal raha ja toetavad sellega fashistlikku rezhiimi!» olevat Sapozhnikovale öelnud üks kolleegidest.
Sellest saanudki ajakirjanik mõtte, et artikkel tuleb kirjutada hoolimata sellest, et see Moskvale ja Tallinnale ehk ei meeldigi.
«Püüame selgusele jõuda, miks pribalte (Baltimaade rahvas-toim.) kahtlustatakse erilises armastuses Hitleri vastu,» kõlas Sapozhnikova sissejuhatuses.
Alapealkirja «Mis eestlasele on hea, see venelasele on surm» all arutles Galina Sapozhnikova selle üle, mis venelastele meenub seoses fashismiga, kui nimetame Lätit ja Eestit.
Esiteks selgitab Galina Sapozhnikova, et Eesti elanikud sarnanevad sakslastele – ega neid asjata kutsutud nõukogude filmides osalema hitlerlaste rollides. «Nad näevad tõepoolest välja kui ehtsad aarialased, kuid need pretensioonid on parem adresseerida saksa parunitele, kes aastasadu kasutasid oma «esimese öö õigust»»
Teise põhjusena toob ta välja, et Teise maailmasõja aegu sõdisid eestlased ja lätlased natsi-Saksamaa poolel. Said selle eest oma 25 pluss 5 kätte, kuid tegelikult istusid 10 aastat Siberis, vabanedes peale Stalini surma. Veel väidab ajakirjanik, et mingisuguseid repressioone toona rohkem ei olnud. «Mulle öeldi isegi ühe kolhoosi esimehe nimi, kes saanud lööktöö eest Lenini ordeni, kuid samal ajal peitnud ta pööningul saksa raudristi.»
Kolmandaks nimetab Sapozhnikova Balti riikides toimuvat «vaikseks õuduseks», kuna Riias marsivad segamatult leegionärid ning Tallinnas jagatakse endistele SS-lastele autasusid.
Artikli autor kirjutab: «Kui ma väidan, et ei ole nende aastate jooksul kohanud Eestis ainsatki fashisti, siis on see tõsi. Kui aga vastupidi, ütleksin, et olen näinud sadu – ka see oleks tõsi. Sõltub sellest, keda fashistiks pidada.»
«Eesti ajaloolaste väidetel võitles sakslaste poolel kaks korda rohkem eestlasi (70 000), kui nõukogude Venemaa poolel (32 000). Seega iga kümnes Tallinna tänaval vastu kõndiv vana mees on kõige ehtsam fashist.» Ajakirjanik tõdeb veel, et peale Eesti iseseisvumist ühtäkki selgus, et raudristi kandjaid ongi märksa rohkem kui punaviisnurkadega vanakesi ning erinevalt teistest, hoolitseb Eesti riik Wehrmachti veteranide eest hästi.
Sapozhnikova jutustab artiklis kohtumisest 80-aastase Eesti leegioni sõjamehe Kalju Joostiga. Veteran jutustanud romantilisest juhtumist, kuidas ühel pool Narva jõge olnud nõukogude väed ja teisel pool sakslased. Ta oli flöödil mänginud vaikselt meloodiaid ning Vene poolt oli sellele vastatud karmoshkaga (akordion-toim.).
Ajakirjanik tõstatab imestunult artiklis küsimuse, et vaatamata sellele, et sakslased valitsesid 700 aastat Eestis, meie (venelased-toim.) aga ainult 200, läksid eestlased Waffen-SS ridadesse vabatahtlikult. Mis siis eestlastega juhtus, et nad oma orientiirid nii järsult vahetasid 1941. aastal? Ja mis nendega täna on toimumas?
Ja vastab ise: «Noortega ja SS-lastest vanameestega on kõik selge. Esimesed on propaganda ohvrid, teised aga õigustavad oma läbikäidud teed»
Sapozhnikova peab huvipakkuvaks aga just seda põlvkonda, kes praegu on 30, 40 ja 50 aastat vanad, kes varem uskusid sootuks teistsugust versiooni ajaloost, nüüd aga on oma vaateid muutnud.
«Vaatan videosalvestust rahvarahutustest Lihulas: rahulikud, justkui tankid, eestlased vibutavad kaasmaalastest politseinike poole rusikaid ja karjuvad: «Seltsimees! Sa ei ole eestlane, oled – venelane!». Politsei laseb käiku gaasi…,» valgustab ajakirjanik Komsomoskaja Pravda veergudel Lihula sündmusi ning annab ülevaate mälestusmärgi püstitamisest kuni mahavõtmiseni, mille järel ausamba kohale asetatud tahvli «Siin oli ausammas eesti vabadusvõitlejatele» juurde eestlased edasi lilli kannavad.
Ühel artiklit illustreerival fotol on kujutatud Lihula mälestussamba õnnistamist kohaliku kirikuõpetaja Kaido Saagi poolt. Kirikuõpetaja ülestõstetud käega pildi all seisab ajakirjaniku retooriline kommentaar: «Pastor pühitseb Wehrmachti veteranide mälestusmärki ja ütleb vaid sõna «aamen». No kurat võtaks, kui sarnane see on «Sieg Heiliga!»»
«Miks aga terve põlvkond eestlasi, jõudes olla nii oktoobrilapsed kui pioneerid, muutusid 180º?» küsib ajakirjanik ja vastab: «Ilmselt ei ole asi ainult selles, et sel põlvkonnal hakkas häbi, et lapsepõlves sai marsitud punaste lippude all. Eesti president Arnold Rüütlil ju ei ole häbi, et oli keskkomitee sekretär! Seega peab olema mingi muu põhjus, lihtne ja selge, mis asetab kõik omale kohale.»
Sapozhnikova väidab, et eestlastel oli absoluutselt ükskõik, kummal poolel sõdida, sest see ei olnud NENDE sõda. Kui perestroika ajal hakati arutlema Baltimaade okupeerimise teema ümber, siis Kesktelevisioon (Tollane Moskva TV-kanal – toim.) näitas ajaloolisi kaadreid sellest, kuidas Tallinna sisenesid nõukogude väed, keda rahvas võttis vastu lilledega, kirjutab Sapozhnikova. «Filmikaadreid on raske petta - kuidas meile ka ei püütud hiljem selgitada, et need õnnelikud naised olid kõik töölised ja kolhoosnikud, kes toodi massistseenide tarvis Venemaalt. Pigem siiski oli tegu rahva ohjeldamatu rõõmuga.»
Edasi jätkab ajakirjanik: «Kui aga Tallinna sisenesid sakslased, oli rõõm veelgi ohjeldamatum ning needsamad naised, samades kleitides, lehvitasid samamoodi rätikutega. Kuid miks?»
«Aga lihtsalt seetõttu, et täpselt nädal pärast sõja algust, 14. juunil 1941, aeti kümned tuhanded eestlased vagunitesse ja viidi Siberisse. Sel põhjusel võtsidki kohalikud elanikud vaid mõned nädalad pärast seda sakslasi vastu kui vabastajaid,» valgustab Galina Sapozhnikova lugejaid ja samas lisab: «Seega väide, et eestlased massiliselt kirjutasid alla fashismile, et kätte maksta oma lähedaste eest, on absoluutne tõde. Asi eraldi on see, et see soov kätte maksta ei oleks pidanud kuidagi sisaldama juutide mahalaskmist koonduslaagrites ega Ukraina okupatsiooni, kus 20. Eesti SS-diviis sai oma sõjaristsed…»
Ajakirjanik kirjutab, et vene reeturid, kes teenisid Wehrmachtis, kustutas NKVD koheselt pärast sõda. Baltlastega see aga ei õnnestunud, sest seda oleks ju siis pidanud tegema iga kümnenda mehega. Istunud oma aja laagrites ära, tulid nad Eestisse tagasi kommunismi üles ehitama ning nende lapsed ja lapselapsed kandsid endis seda saladust seni, kuni sellest oli keelatud rääkida. Selle tõe tunnistamiseks on eesti ühiskond aga olnud ammu valmis. See ongi põhjuseks, miks eestlased ei soovi tähistada meiega Võidupüha, kirjutab ajakirjanik. «Nagu väiksele rahvale, kellega kunagi keegi ei ole arvestanud, oli neile ükskõik, kes sõja võidab.» Veel lisab Sapozhnikova, et koguni 91% (!) eestlastest oli president Rüütli Moskva pidustustel osalemise vastu.
Galina Sapozhnikova tunnistab oma artiklis, et eestlane tunneb end venelastest targema ja paremana, kuid vaatamata sellele, et meid (venelasi-toim.) siin (Eestis-toim.) ei armastata, ei tapeta meid, ega saadeta Siberisse. Sapozhnikova kutsub üles mõistma, et ajalugu on rahvastel erinev.
Artikli lõpuosas arutleb artikli autor, pidades end integreerunuks mõlemasse kultuuri, halva üle Eestis ja Venemaal. Eestis ei meeldi talle see, et mõne inimese punane minevik on justkui liiga «rumal toon», et sellest rääkida. Venemaas ei meeldi talle, et kui Eestis tehakse filme oma rahva ja riigi ajaloo segastest aegadest, siis see ei tähenda veel, et Venemaal oleks põhjust arvata, justkui Balti kallastele pöörduvad tagasi fashistid.
Ajakirjanikule tundub naljakas, et kui venelaste ja sakslaste vahel juba ammu ei ole mingisugust vastuseisu, siis miks see Baltimaades vaid suureneb ja suureneb.
Lõpetuseks paljastab Galina Sapozhnikova, mis on tema unistuseks:
«Et vanad mehed, kellel on jäänud elada mõned kuud või aastad ja kes praegu ühtemoodi pühivad pisaraid, lõpuks ometi lepiksid teineteisega. Ja et flöödimängijast SS-lane Kalju Joost leiaks 60 aastat hiljem selle punaarmeelase, kes talle oma meloodiaga jõe teiselt kaldalt vastas.»
«Poliitikud aga teevad millegipärast kõik selleks, et nad kunagi ei kohtuks…»
Leppimisest - Lissaboni eesti toimetus (2)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Salakavalusega veel elaks. Halastamatusega on raskusi.
Ja ei tee ka see Saposnikova nimeline eit midagi selleks, et see sõprus sünniks! Tüüpiline šovinistlik suurvene pläma! Kui tema meie saksa juuri mõisnike esimese öö õigusega põhjendab siis jääb meil üle vankasid siduda ainult tatari-mongoli ikkega ja nende pilusilmade salakavalusega!
Arvamus
TRENDING
