| Kirjeldus | Järelsõna autor Henning von Wistinghausen väidab, et Dellingshauseni teosest saab lugeja teada palju seda, millest eestlaste ajalookirjutus vaikib – sedagi, et iseseisev Eesti riik ei toetunud ainult tublide eesti meeste, vaid ka baltisakslaste eeltööle. Ent ajalooline teineteisest möödavaatamine on olnud vastastikune.
Mingil hetkel ilmuvad Dellingshauseni teksti sellised nimed nagu Poska, Päts, Teemant jt. Eestlaste võimuhaaramine oma maal algas 1904. aasta võiduga Tallinna linnavolikogu valimistel. Dellingshausen on nüüd sunnitud nende eesti soost ajakirjanike ja advokaatidega tegelema. Ta on viisakas, kuid näeb neid mehi seisvat allpool oma pädevustaset ja ajab olulisemaid asju kõrgetes diplomaatilistes koridorides.
Dellingshauseni raamat on 20. sajandi tähtsaim baltisaksa memuaarteos oma erakordse allikaväärtuse tõttu. Ajalugu on temas aga täpselt niipalju, kui seda Toompea tornidest paistis. |