| Kirjeldus | See on raamat, mis omal moel võtab kokku kõigi inimeste vaikivad igatsused ja arutleb küsimuste üle, millele inimene peab iseendas vastuse leidma. Siin puutume kokku paljude selliste sõnade, tähenduste või väljenditega, mida tavaliselt elus ei kasutata, millest vaikitakse, sest valusa kogemuse kartuses häbenetakse olla siiras.
Nad kirjutavad, et „ei tule kuulata, mida maailm arvab, vaid tuleb kuulata, mida oma sisetunne ütleb, isegi kui see on risti vastupidine kõikide teiste arvamustega.”
Sõnastavad seisundi, mida arvatavasti meist paljud on tundnud, kuid pole osanud seda nii väljendada: „Küps inimene teab, et armastus ei ole seebikate roosamanna, vaid MÕÕK JA TULI, mis kogu olemust muudab. Kui üht inimest armastad, õpid kaastunnet kõigi vastu.”
Räägivad sellest, et pühendumus on alandlikkus.
Tunnevad ära tähtsaima: „See lapike sinist taevast halli argipäeva kohal.” |