| Kirjeldus | Tänavu, 2011. aasta sügisel, möödub 150 aastat päevast, mil esimesed eestlastest väljarändajad jõudsid „tõotatud maale”, Krimmi. Selle raamatu autor Georg Lukas räägib oma perekonna elust Krimmis ja Kaukaasias kahekümne aasta jooksul eelmise sajandi algul. „Krimmi mälestuste” näol täidetakse üks seni valgena püsinud laik Eesti ajaloos.
Georg Lukas (1914–1988) sündis Krimmis Kontši-Savva külas tuntud ja hinnatud kooliõpetaja ja eestluse hoidja August Lukase pojana. Esimese koolitarkuse sai ta oma isalt kohalikus külakoolis, siis õppis Džankois ja Simferoopolis. Tagakiusamise ja represseerimise eest põgenes pere 1930. aastatel Kaukaasiasse Groznõisse. Erinevates paikades venelaste, tatarlaste või tšetšeenidega koos elades sai selgeks ka selle rahva keel.
Pärast isa surma 1931 jäi haridustee pooleli ja Georg pidi tööle minema, et aidata emal peret ülal pidada. Ta töötas nii kolhoosis kui artellis, pikka aega loomade varumispunktis.
Sellest kõigest jagub raamatusse unikaalseid mälestusi ja meeleolukaid, kohati ka naljakaid episoode. Köitev on Georgi jutustus Krimmi ja Lõuna-Ukraina inimestest, linnadest ja maastikest. Kas autor on seejuures realist või romantik, jääb lugeja otsustada.
Julgus muuta oma elu pälvib alati imetlust ja järgimist. Nii on Georg Lukase, tema suguvõsa ja paljude krimmi-eestlaste käekäigust, unistustest ja tegudest üht-teist tarvilikku õppida ka meil, kes me elame 21. sajandi moodsas ajas. See raamat võib pakkuda huvi kõigile, kes tahavad teada, kuidas oma eesmärkide täitmisel rakendada retsepti õnnelikust elust. |