| Kirjeldus | „Kui proual midagi selle vastu ei ole, siis ma tutvustaksin talle lühidalt seda tähelepanuväärset romaani?“ „Aga ma loen praegu ajakirja,“ ütles Markuse ema. „Kas seal ajakirjas kõneletakse ahvinimestest?“ „Ei, ma loen niisutavatest kreemidest.“ „Aga kas te teate, kuidas ahvinimesed oma vange tapsid? Nad sundisid neid hüppama teravate ogade otsa! Oga oli nii pikk, et inimene jäi selle otsa nagu lihatükk šašlõkivardasse. Kas see on teie poeg? Kutsuge ta siia, ma jutustan, kuidas kõik oli.“ „Vabandage väga, aga miks te peate mulle sellest jutustama? Kui ma tahan, siis ma loen ise.“ „Aga te ei loe ju!“ hüüatas Ritsik kannatamatult. „Te loete oma ajakirja! Kuulge, inimesed peavad teineteist aitama. Teeme nii, et mina jutustan teile algul „Kadunud maailmast“ ja siis teie räägite mulle niisutavatest kreemidest? Kas sedasi sobib? Kuidas poja nimi on? Markus? Markus, tule siia! Me hakkame kohe dinosaurustest rääkima.“ „Ma tahan rippuda,“ vastas Markus. |