| Kirjeldus | Juhan Liivi 100. surma-aastal ja läheneva 150. sünniaastapäeva õhustikus ilmub siinses raamatus esmakordselt avalikkuse ette eesti kirjanduse ülekohtuselt unustatud väärtteos – Hella Wuolijoe (tõenäoliselt 1930. aastate alguspoolel kirjutatud) näidend „Dr. Lucius ja Luuletaja”.
Wuolijoe näidendis võib näha eesti varajase filosoofilis-sümbolistliku draama tähelepanuväärset katsetust.
Näidend peegeldab esinduslikult 20. sajandi alguse Tartu kultuurilis-ühiskondlikku olustikku. Sel taustal asetab autor tähelepanu keskmesse tugeva sümboolse rõhuga isiksused – Luuletaja ja Dr. Luciuse. Eesti publikul ei ole neis raske ära tunda vastavalt rahvuslikku luulegeeniust Juhan Liivi ja teda Tartus haiglas ravinud psühhiaatrit ja kirjameest Juhan Luigat.
Need kaks paljuski vastandlikku isiksust – kelles aga ei puudu teatav (ka sümboolika plaanis oluline) sarnasus – on mõlemad armunud noorde vaimuärksasse daami, neiu Eiesse. Eie trots alalhoidlike elunormide ja –hoiakute vastu nagu ka tema usk maailma uuenemise vajadusse lisavad näidendile tugevat autobiograafilist toonust – eks olnud Hella Wuolijoki alates juba oma varajasest neiupõlvest (kui tema nimi oli veel Ella Murrik) naisõiguslane ja ühiskondliku ülekohtu taunija.
Ent näidendi peaideid ei tuleks niivõrd samastada 20. sajandi alguse revolutsiooniliste ideoloogiate võrsetega, vaid pigem üleajaliku õilsuse vaimuga, mis lähtub paljude suurimate lääne luuletajate-mõtlejate, nende seas Juhan Liivi loomingust. See on nõrkade ja rõhutute, looduse ja vabaduse kaitse inimese enda vägivalla eest.
Näidendile heidab uut valgust selle trükkitoimetaja, kirjanik ja Tartu Ülikooli kirjandusprofessor Jüri Talvet oma pikemas saate-essees „Unustatud algus: Hella Wuolijoe filosoofiline näidend „Dr. Lucius ja Luuletaja””. |