| Kirjeldus | See, et Johanna Pätsist (1890–1977) saab üks tuntumaid eesti naistegelasi möödunud sajandi esimesel poolel, aimdus juba siis, kui ta vaimustus 1905. aasta revolutsiooni sündmustest ja kui ta gümnaasiumi viimase klassi õpilasena kihlus kunstiõpetaja Voldemar Pätsiga, kellega abiellus 1910. aastal. Pätside suure pere liikmena tuli tal näidata oma perenaisevõimeid, kuid loobuda ka edasiõppimisest Peterburis Bestuževi kõrgematel tütarlaste kursustel matemaatika fakulteedis. Johanna Päts hakkab siiski õpetama matemaatikat Tallinna koolides. Temast saab Tallinna linnavolikogu liige, Asutava Kogu liige, Eesti Naisliidu üks aktiivsemaid tegelasi, kelle sooviks on, et naine peab end teostama mitte ainult kodus, vaid ka ühiskondlikus elus. Aastail 1924–1940 oli J. Päts OÜ Rahvaülikool asjaajaja-direktor. Ühing kirjastas kooli- ja noorsooraamatuid ning sel oli Tallinnas kaks suurt raamatu- ja kirjatarvete kauplust. Palju hoolt ja tegutsemistahet vajas Pätside talu Lagedil ja hiljem ka Tammiku mõis Virumaal. See kõik tuli jätta 1944. aasta sügisel kodumaalt põgenemisel. Põgenikelaagrist Saksamaal Geislingenis jõuti Rootsi kaudu Kanadasse. Seda aega kajastavad mahukad kirjad sugulaste ja sõpradega – Aleksander Veileriga, Leo Pätsiga, Ilmar Pätsiga, aga ka Mall Jürma ning teiste tuntumate eesti naistegelastega. Johanna Päts räägib meiega ka raamatu vahel oleval CD-l, millel kuuleme lisaks kunagist Ameerika Hääle diktorit Mall Jürmat ja osaleme Pätside arhiivis leiduval Karl Ristikivi loengul. Tõnu Jürvetson nimetab oma vanaema Johanna Pätsi koduhoidjaks. Naine on kodu süda, rõhutab Johanna Päts sageli oma kirjades. Johanna Pätsi mälestusi “Kodu südames” ja Voldemar Pätsi (1878–1958) mälestusi “Tagasi koju” (kirjastus Aade, 2013) ühendabki kodu mõiste – kodu, mis oli alati nende südames ja mis neilt vägivaldselt ära võeti. Ja nii, nagu nad kahekesi koos teineteist toetades ja täiendades kõndisid ligi pool sajandit kõrvuti oma eluteed, nii on nüüd kõrvuti nende elulooraamatud. |