| Kirjeldus | Seitse aastat tagasi täitis Jaan Tätte oma suure unistuse – ta jäi Vilsandile päriseks elama.
Ta läks otsima vaikuse häält.
Ja hingerahu.
Ja vastuseid küsimustele.
Ma ei tea, kas olen kunagi kuulnud päris vaikust, seda lõplikku vaikust. Aga otsinud olen ma vaikseid kohti alati, ja neid leides olen neisse armunud.
Armastuse puudumine on nagu tuulevaikus. Õige armastus paneb tuuled puhuma.
Kõik tahavad, et nad oleks armastatud, et neid tähele pandaks, et neist hoolitaks ja neile naeratataks. See on kõige tähtsam, mida inimene tahab. |