| Kirjeldus | Pärast Tartu rahulepingu sõlmimist sai Eestist Nõukogude Venemaale hädavajalik impordi- ja transiidivahendaja, aga ka lääneriikidesse kommunistlikuks õõnestustööks minevate finantside peamine teisaldamiskeskus. Eesti kaudu vahendati aastatel 1920-200 ca 4% kogu maailma riiklikest kullavarudest, lisaks veel plaatina, briljante jms. Eesti Pank ja Riigikassa teenisid bolševike kulla ja väärtasjade vahendamise pealt tohutuid summasid. Paraku olid need 1924. aasta alguseks ära raisatud. Suure osa oma vahenditest oli Eesti Pank laenanud välja idaturule orienteeritud tipp-poliitikute ettevõtetele.Krahhi suutsid vältida vaid riigitegelased, kes ei olnud koormatud korruptiivsete laenudega ning kellel ei olnud isiklikke huve Venemaale orienteeritud ettevõtetes. Just nemad alustasidki majanduse stabiliseerimist, mis viis lõppkokkuvõttes lahtirakendamisele Venemaast.Eesti stabiliseerimispoliitikat on raamatus võrreldud teiste Euroopa maade vastavate meetmetega.Raamatu kaaneltVälja andnud Rahvusarhiiv |