| Kirjeldus | "Rohtaed" (ilmus 1942) on ühe inimese teekonna – Juulius Kilimiti elutee – lugu. See on orvuks jäänud poisi, külakooliõpetaja poja, esimese põlve linlase ja teise põlve haritlase eneseteostuse – õpetajaks saamise ja jäämise – lugu. Ühtlasi on see ka tema naise Emmi, nende kasulaste Liina ja Tiitus Valeeriuse, naise ema – mamma Neideri, naisõiguslaste – naiseõe Anna, ja nende sugulase – teatripäikese Milly Saalemi ning paljude linlaste, sealhulgas matemaatikaõpetaja August Sagritsa ja teatrirätsep Gennaadi Treifeldi lugu. Eelkõige on see eestistuvas Tallinnas üksinda ja tahtejõuliselt hariduse ja oma ideaalide poole püüdleva mehe lugu. Mees ja naine elavad siin kõrvuti aastakümneid, teadmata, mis toimub abikaasas. Lapsed kasvavad ja eemalduvad vanemaist. Muinasjutuline Arkaadia ja müüdiline antiikkultuur, mis Juulius Kilimitile harrast austust sisendab, ei huvita teda ümbritsevaid inimesi põrmugi. Ladinakeelsed tsitaadid peategelase õpetatavast ainest, nagu ladina keele õpetaja isegi, on valitud rõhutamaks ideaalide erilist ajaruumilist kõrgust ja kaugust tavaelust. Aateilm, mida "Rohtaias" esindavad antiikkultuur ja humanitaarharidus ning ärkamisaja luule järelkaja, on siin osavalt vastandatud argi- ja äriilmale.
Pilt Tallinna eestlastest antakse aastaist 1890–1896, 1910–1914 ja 1933–1934. Ainult korraks põigatakse romaani esimeses osas tallu ja kolmandas osas rannakülla ja Tartusse. "Rohtaed" on südamlikult irooniline sissevaade kroonugümnaasiumi, alama rahva algkooli, tütarlaste eragümnaasiumi ja kommertsgümnaasiumi õpilaste ja õpetajate pere- ja kooliellu. Rohtaed on ju kooliski: noor sirguv põlvkond oma igaveste eneseleidmiste keerukustega.
Karl Ristikivi loomingus lõpetab "Rohtaed" nn Tallinna-triloogia. Kirjaniku loomingus oli see kolmas romaan. Autor kirjutas teose aasta pärast Tartu Ülikooli geograafiateaduskonna lõpetamist, 29-aastaselt. Suur kirjanduslik anne jõudis siin meistritasemele – klassikute hulka. |