| Kirjeldus | Luuletaja, näitekirjaniku ja prosaisti Olavi Ruitlase kolmas romaan "Naine" räägib avameelselt lähisuhetest Mehe ja Naiste vahel. Initiimsus ei ole autori jaoks tabu, pööraselt naljaka pealispinna alt toob ta välja Mehele pealesunnitud rolli - olla Naise nürida käe poolt vägivaldselt juhitav marionettnukk.
Miks on meeste keskmine eluiga naiste omast tunduvalt lühem? Mida sellist laob ühiskond meeste õlgadele, et nad seda kanda ei jõua? Marju Lauristin on nimetanud mehi nõrgemaks sugupooleks... Miks? Romaan "Naine" vastab nendele küsimustele, jutustades eluvõõrikust noore kirjaniku "vabadusvõitlusest" kehtestatud normidega ning püüdlustest end mehena identifitseerida.
Naise juurest niisama lihtsalt ei minda. Ei Väikese Naise juurde, ei niisama. Sina, Mees, oled Naise omand ja kui sa arvad, et põgenemine toob sulle igatsetud vabaduse ja meelerahu, oled lihtsalt rumal. Sina, Mees, oled Naise jaoks lihtsalt vahend ja sinu vabadust ning meelerahu annab piirata teiste käepäraste vahenditega, nagu Laps, Seadus, Ühiskondlik Arvamus.
See, mida sina, Mees, tahad, on su enda asi… Sa maksad kõige eest, maksad oma tegude surnud lehma, mäletamata, kas lehm ise oli punane või musta-valgekirju. |