| Kirjeldus | Eesti kirjandusklassik Karl Ristikivi (1912–1977) pidas aastail 1957–1968 järjekindlalt päevikut, milles jäädvustas oma reise, poliitilisi päevasündmusi, teoste arengulugusid, argimuresid ja tagasivaateid lapsepõlve. Päevik kajastab kirjaniku eluloos seda aega, millesse langesid isiklike kriiside ületamise katsed ja aktiivsem loominguperiood, mil valmis suurem osa tema Euroopa ajaloo ainelisi romaane. Varjatud hingeeluga ja üksildaseks peetud kirjaniku märkmetes avaneb lugejale rikas, ent ka valu ja hirme üle elava inimese sisemaailm, mille taustaks on eemalolek kodumaast ja pidev enese teostamise ja tõestamise vajadus pagulasena võõral maal. Pakkudes Ristikivi teoste seletusi ja tekkelugusid, jätab päevik ometi mõndagi ka varjatuks, kujutades samas vaimse ja otsiva inimese teekonda vahetult tema ajas ja laiemas tähenduses läbi kogu Euroopa ajaloo. |