| Kirjeldus | Valgusküllane trepikoda sai üles ronivale soomlasele aastatega väga tuttavaks. Tuju tõusis juba ette, ja ülemise korruse uks oli alati lahti. Sõbralik vastuvõtt ja soe õhkkond mõjusid millegi erilisena, sest oli ju teada, kui intensiivselt valmis selles kirjanduslikus töökojas teos teose järel. Palju tänu Ellen Niidule. Ta on olnud märgatavaks toeks kogu Jaan Krossi kirjanikutööle, ja sedasama sain tunda ka mina seoses oma raamatuga.
Pikki aastaid lootsin, et saan ulatada selle raamatu Jaan Krossile ning teda vastutulelikkuse ja kaasamõtlemise eest tänada. Tänada selle eest, et mul üldse oli võimalus jälgida, kuidas intellekt ja huumor suudavad käsitleda tohutut hulka teadmisi ja mälestusi. |