| Kirjeldus | „Ilmamaa“ kirjastuse „tagasihoidlikult suurejooneline“ kava tutvustada Ants Orase (1900–1982) isiksust ja tema vaimuloomingut esseistlikus võtmes on täitumas. Orase kirjandusliku mõtteilma ja ideoloogia põhiteosteks võib selles kavas pidada „Eesti mõtteloo” sarja kahte köidet – „Luulekool I. Apoloogia“ (2003) ja „Luulekool II. Meistriklass“ (2004). Neile lisandus Anne Lange doktoritööna valminud monograafia „Ants Oras“ (2004). Ants Orase kolmas artikliraamat „Ilus, haljas“ (2007) ei ilmunud küll enam „Eesti mõtteloo“ sarjas, kuid sisuldasa võib teda siiski kuulutada luulekooli kolmandaks osaks. Et mitte tekitada Ants Orasest ühekülgset kujutlust, järgnes raamat „Kriitiku külaskäik“ (2009), milles keskenduti ainuüksi ja eraldi eesti omakirjandusele.
Viiendas raamatus, s.o. „Barbaarias“ avaneb Ants Oras lugeja ees vähem akadeemilise kirjandusteadlasena – hoopis laheda reisjana, õppijana, ilmarändajana, aga ka terasepilgulise poliitikavaatlejana. Raamatut kannab vaimustus Inglismaast, tema ülikoolidest, kus autor õppinud, inglise akadeemiliste ringkondade elulaadist jne. Ei ta unusta seejuures ka Eestit ennast. Raamat hõlmab poolesajandilist perioodi 20. sajandi maailmast – 1923–1973. |