| Kirjeldus | Nende mälestuste kirjapanija sündis 1914. aastal Pihkvas riigiametniku perekonnas. Pärast punaste võimuletulekut Venemaal põgenes perekond Eestisse. Valentine oli alles nelja-aastane, kui ta ema haigeks jäi ja suri. Isa abiellus uuesti, mõne aja pärast haigestus temagi raskesti ja varsti jäid pere kolm last ka ilma isata. Mõneks ajaks sattusid nad võõrasema meelevalla alla, peagi lahkus aga elust ka võõrasema ning saatus pillutas õed-vennad mööda ilma laiali.
Valentine elutee viis ta Saksi ja hiljem Muraste lastekodusse, sealt edasi Tallinna kooli, tallu kasulapseks, uuesti lastekodusse ja siis Saku majanduskooli. Pärast kooli lõpetamist algas iseseisev elu – töötamine ja tööotsingud nii maal kui linnas. Tööpuudus oli suur ja ajad rasked, eriti varata ja sugulasteta noore inimese jaoks.
Kuid Valentine oli ellujääja – ta oli lahtiste töökätega, erksa loomingulise vaimuga, vankumatu õiglustundega ja söakas, paiguti suisa hulljulge. See aitas tal alati edasi minna, hoolimata kõigist ränkadest katsumustest. Elujulgus, leidlikkus, töökus ja õiglane meel olid talle toeks nii Siberi vangilaagris, kuhu ta valekaebuse põhjal sattus, kui ka pärast Siberist tagasitulekut; Eestis tuli ju jälle nullist alustada, 1950. aastad olid aga teadagi karmid ajad, veel palju karmimad, kui Valentine noorusajal. |