Marju Lepajõe ⋅ 30. oktoober 2015
http://kjt.ee/2015/10/lihtsate...
Mõtiskledes usupuhastuspühal Wittenbergi lossikiriku uksest, selle välispinnast, millele oleks raske midagi naelutada, mis laseks aga küllap paberit peale kleepida, hakkab õppejõu harjunud silm juba mõõtma Martin Lutheri indulgentside-väitluse 95 teesi teksti pikkust: lahtistel lehtedel teeks see viis-kuus A4-lehekülge. Juba laotab kogenud käsi lehed põigiti põrandale, et need ära mõõta: tuleb kindlasti üle meetri, isegi 1,3 m, kusjuures originaal, mis pole säilinud, võis olla veelgi pikem, sest šrift ja reavahed võisid olla suuremad kui eesti tõlkel. Kiriku uksele mahub ära, aga kas seda oleks võimalik ka süvenemisega lugeda? On oktoober, pimedaks läheb varakult.
Juba ongi meel hajevil, mõtted risustatud. Lisaks ei ole teesid lihtne lugemine. Miks ei oleks Luther võinud esitada need paari selge lausega, näiteks: 1) meeleparandus peaks kestma kogu elu; 2) indulgentsid igal pool ei kehti; 3) sularaha võõrastele mitte anda? Selge! Ja hiljem ka – miks ta ei oleks võinud lihtsalt korrata sola-fide-sola-fide? Märksõnad jäävad iseenesest meelde nagu refrään ja algse puhta usuni jõudmine oleks toimunud tamquam per injectionem – millest saab iga arst aru. Milleks selline tellis „Valitud tööd“ eesti keeles? Lõputu urgitsemine? Teoloogilised kirjutised võiksid olla lihtsad ja õppimine veel lihtsam, kuidagi noortepärasem. Raskeid mõttekäike on nii raske õpetada. Kuidas sa annad ülevaadet, kui autoril keerab mõte ühe ja sama asja juurde kümme korda tagasi, aga miskipärast veidi erinevalt. Kuidas sellest müttamisest tahvlile skeemi teha, nii et igaüks kohe aru saaks, kes sellesse loengusse juhtub, et näeks ja kohe mõistaks? Palju parem oleks lihtsalt vahetada vastastikku tõdemusi-kogemusi, mida keegi arvab näiteks indulgentsidest, ja kui seda inglise keeles teha, saaksid absoluutselt kõik maailmas aru, mida keegi arvab. Oma arusaamad saaks teatada Baltikumi ja Põhjamaadesse, kogu Euroopa Liitu ja ka Põhja-Ameerikasse, kõigile, kes on meie konkurendid teoloogiliste tõdedeni jõudmisel. Teoloogilise hariduse jaoks oleks lihtsama õppeviisi puhul kahest aastast küll.
On huvitav, et Luther on nii tuntud Baltikumis, Põhjamaades ja mujal, aga usu puhtuseni jõudmiseks soovitab ta kuidagi rasket teed. Ta arvaks justkui tõsimeeli, et tuleb sisse minna kitsast väravast (Mt 7:13: Intrate per angustam portam!), samas kui väravad võiksid olla laiad, et kõik saaksid liikuma ja oleks käivet. Ta nõuab nimelt heebrea, kreeka ja ladina keele õppimist, piiblifiloloogiat, et Piibli sõnad „elustuksid“. Kas sellised kulutused Piibli elustamisele on mõistlikud?
Veel rohkem nõuab ta keelteoskust jutlustajatelt. Ta väidab, et siis ei jää inimesed jutlust kuulates tüdimusest ja väsimusest magama ning et usk on siis uus ja värske. Kui aga jutlustajatelt hakata sellist värskust tahtma, siis me ei jõua iialgi magistriprogrammide ühildamiseni teiste instituutidega. Värskus võiks tulla lihtsalt liikumisest, spordist.
Kõige problemaatilisem on küllap Lutheri seisukoht, mida ta esitab korduvalt ja jälle keerukalt, et jumalasõnaga tegelemine vajab Piibli tõlkimist – justkui Piibel ei oleks tõlgitud – ning see omakorda üldist emakeelset haridust, vanadele keeltele veel lisaks. Veel hullem, ta seostab jumalatunnetuse sügavuse emakeele tundmise sügavusega. Siin pannakse nüüd liiga palju kokku ja tulemus on algsele puhtusele vastupidine: hõlmamatu hulk rahvaid ja keeli, kes kõik väidavad, et nemad tunnetavad kõige sügavamalt. Üldse, kui on liiga palju erinevaid asju, on raske ülevaadet saada. Seda rahvaste hulka on praegu keerukas isegi neljaks jaotada, nagu on põhitõde juhtimiskoolitustel. Kuidas jumalatunnetust sellisel juhul juhtida?
Olukorda raskendavad vastuolud Piiblis. Neid ei oleks, kui evangelistid või nende õpilased oleksid kohe algul olnud mõistlikud, teinud ühe tugeva grupi ja oma hüplike lugude asemel oleksid esitanud ühe konkurentsivõimelise täieliku evangeeliumi, millele Paulus oleks lisanud ühe kokkuvõtliku n-ö väliseksperdi arvamuse. Samuti ei ole selge sõnumiga visioon Johannese Ilmutusraamat. Isegi kui see jaotada lühemateks etappideks, nagu proovis seda teha Isaac Newton, on kohati täiesti arusaamatu, mida täpselt järgmisena peaks tegema.
Ükskõik milliselt poolt vaadata, enamik Eesti probleeme üld- ja kõrghariduses, suletus üksindusse ja pimedusse, on tekkinud luterlusest, v.a ehk soe koolitoit, mille vajadus võib aga siiski juurduda luterluses. Oleks palju lihtsam, kui kõiki neid arenguid ei oleks tekkinud. Tuleb mehiselt nõustuda ebapopulaarse seisukohaga, et pärisorjus oma selges struktuuris ja organisatsioonis oleks olnud ilmselt hästijuhitav, ühtlasi majanduslikult homogeensem ja investeerimiskeskkonnana stabiilsem eluvorm, kusjuures see vastaks paremini riigi eelarvelistele võimalustele. Füüsilist tööd tehes, elavas suhtluses omaenda kubjaste ja välismaiste investoritega, jääb ka inglise keel justkui iseenesest külge ja avab tee põhikooli. Keegi ei keela hällilaulu laulmist emakeeles. Mis aga on kõige tähtsam: kui liiga palju ei mõtle, siis usku ei risusta, nii et eraldi puhastamist polegi vaja.
Marju Lepajõe (1962) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna kirikuloo õppetooli patristika ja klassikaliste keelte õppejõud.
